Kaarel Ird

Kaarel Ird (27./14. VIII 1909 – 25. XII 1986) oli teatritegelane ja publitsist.

Sündis Riias, õppis Kilingi-Nõmme algkoolis, aastatel 1934-1936 Tartu Näitekunsti Stuudios. Töötas maalrina, teatritööga tegi algust Pärnu Töölisteatris 1932. aastal. 1937-1939 lavastaja ja näitleja Tartu Töölisteatris, 1939-1940 laulja Vanemuise kooris. Aastatel 1940–1941, 1944–1948, 1949–1950 ja 1955–1986 Vanemuise peanäitejuht (ajuti ka kunstiline juht ja direktor). Eestimaa Kommunistliku Parteiga liitus 1940, kuulus Tartu hävituspataljoni ja 1942-1944 Jaroslavis Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse. Aastatel 1948–1949 Kunstide Valitsuse juhataja, 1950–1952 Tartus näiteringijuht ja 1952–1955 Endla (aastast 1953 Lydia Koidula nim. Pärnu Draamateater) peanäitejuht. Sunniti Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (1963–1971 ja 1980–1985), NLKP XXVI kongressi ja mitme EKP kongressi delegaat, EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige. Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees (1976-1982). Ird suri Viljandis, maetud Tartu Raadi kalmistule. Tema abikaasa oli lavastaja ja näitleja Epp Kaidu (1915-1976).

1936. aastal ilmus Irdi näidend „Võitlejad kodu eest“, hiljem avaldas ta eeskätt teatriteemalisi artikleid nii ajakirjanduses kui autorikogumikes, näiteks „Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte“ (1965), „Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid“ (1970), „Cogito ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid“ (1979), mille eest pälvis Juhan Smuuli kirjanduse aastapreemia (1980), ja „Per aspera ehk olnust ja tänasest“ (1984), mille eest pälvis Eesti NSV teatri­ühingu kriitikaauhinna (1985).

Eesti teatriloos seostub Kaarel Ird tugeva sisemise konfliktiga. Ühest küljest iseloomustasid tema juhtimisstiili kommunistlik meelsus ja autoritaarsus (hüüdnimi Vana Hirmus). Teisest küljest toimis ta aga nõukogude režiimi kiuste eesti dramaturgia kaitsjana, Vanemuise fenomeniks kujundajana ning 1960.-1970. aastate teatriuuendajate (nt Jaan Tooming, Evald Hermaküla) peamise soosijana.

Temast on valminud film „Säärane Ird ehk 100 aastat „Vanemuise” teatrit” (1970, režissöör Evald Hermaküla, Eesti Telefilm) ning lavastus „Ird, K.“ (etendus Tartu Uues Teatris 2010, lavastaja Ivar Põllu).

Ird oli Eesti NSV teeneline kunstnik (1946), Eesti NSV rahvakunstnik (1959) ja NSV Liidu rahvakunstnik (1970). Pälvinud kaks Lenini ordenit (1979, 1984), sotsialistliku töö kangelase aunimetuse (1984) ja Tartu aukodaniku tiitli (1984). Pikaaegse tegevuse eest teatrimõtte kandjana lavaloomingus ning kogumiku „Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid“ eest pälvis 1984. aastal Priit Põldroosi nimelise teatrimõtte auhinna. Nõukogude Eesti preemia 1947 (lavastused „Tasuleegid“ ja „Elu tsitadellis“) ja 1977 (lavastus „Tagahoovis“ ja Vanemuise juhtimine). NSVL riiklik preemia 1967 (lavastused „Kihnu Jõnn“, „Coriolanus“, „Luigelend“, „Meestelaulud“).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Publitsistika
Ceterum senseo ehk jahedate suvede jutt. Tallinn: Eesti Raamat, 1965, 399 lk
Tartu Töölisteater 1937-1939. Tallinn: ENSV Teatriühing, 1966, 72 lk
Semper idem ehk Mõtterände ja rännumõtteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1970, 311 lk
Mööda euroopaliku teatrikultuuri teid ja radu tänapäevani. Tallinn: s.n., 1972, 33 lk
Cogito ergo sum ehk mõeldes oma mõtteid. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 406 lk
Per aspera ehk olnust ja tänasest. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, 320 lk

Näidendid
Võitlejad kodu eest. Tallinn: Autorikaitse Ühing, 1936, 87 lk

Varia
Kersti Merilaas, Kaarel Ird Tuleristsed: ooperilibreto. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, 71 lk

Kaarel Irdi kohta
Kandiline Kaarel Ird: dokumente ja kommentaare. Koost. Jaak Viller. Tallinn: Eesti teatriliit, 2009, 975 lk