Ernst Enno
Ernst Enno (8. VI 1875 – 7. III 1934) oli luuletaja, ta on kirjutanud ka lühiproosat. Enno oli üks esimesi sümbolismist mõjutatud kirjanikke Eestis, temas on nähtud müstilise luuletraditsiooni rajajat.
Enno sündis Tartumaal Rannu kihelkonnas, kust perekond kolis Rõngu kihelkonda. Pärast õpinguid Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Tartu reaalkoolis jätkas ta aastatel 1896–1904 õppimist Riia polütehnikumi kaubandusosakonnas. Enno töötas Tartus ajakirjanikuna, Pärnus ametnikuna ning Valgas asjaajaja ja õpetajana. Aastatel 1919–1934 oli ta Läänemaa koolinõunik ning elas Haapsalus. Aastatel 1922–1927 oli ta ka ajakirja Laste Rõõm toimetaja.
Enno esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1896. aastal, järjekindlam kirjanduslike tekstide kirjutamine algas uue sajandi alguses, mil ta sai mõjutusi Maurice Maeterlincki ja Rainer Maria Rilke loomingust. Ilukirjanduslike taustade kõrval sai tema jaoks üha tähtsamaks filosoofiline ja religioosne kirjandus, ta tundis huvi teosoofia ja budismi vastu ning tõlkis eesti keelde näiteks Laozi taoistlikke mõtisklusi.
Enno avaldas neli luulekogu: „Uued luuletused“ (1909), „Hallid laulud“ (1910), „Valge öö“ (1920) ja „Kadunud kodu“ (1920), hilisem looming jäi enamjaolt käsikirjadesse ja avaldati pärast tema surma. Kõige mahukam ja mitmekülgsem Enno luuletuste väljaanne on Urmas Tõnissoni koostatud „Rändaja õhtulaul“ (1998). See raamat märgib ühtlasi Enno loomingu retseptsiooni uut tõusu ja seniste seisukohtade ümbermõtestamist 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi alguses.
Ennolt on jäänud kõige tuntumateks mitmed tekstid kahest esimesest luulekogust, nende hulgas ka “Rändaja õhtulaul”, mis on andnud pealkirja hilisemale koondkogule. See poetiseerib “halle ning lõpmata teid”, millest on kujunenud eesti üks tuntumaid luuleridu. Teed on selles luuletuses “rändaja eluhooned”, ühtaegu konkreetsete ja kujutluslike maastike väljendused.
Tuntusest hoolimata oli Enno elu ajal ilmunud raamatute retseptsioon vastuoluline, osalt selle tõttu, et neid neisse suhtusid kriitiliselt Friedebert Tuglas ja Gustav Suits, tollase kõige olulisema kirjandusrühmituse Noor-Eesti juhtfiguurid. Nii Enno kui ka Noor-Eesti puhul on põhjust rääkida uusromantilise kirjanduse esiletõusust, kuid Enno eristub ülejäänud autoritest. Ühelt poolt mängivad tema puhul kaasa filosoofilised taustad, teisalt panteistlik loodustunnetus ja isikliku kogemusega seotud müstilised otsingud, mis suunasid autorit otsima hämarat sõnadetagust maailma ning vähem tähelepanu pöörama viimistletud välisvormile. Enno värss rajaneb tihti sugereerivatel kordustel, intellektuaalse selguse asemel on esiplaanil keele meloodiline kõla ja aimdus, et kõik oluline ei mahugi sõnadesse.
Enno oli ka üks silmapaistvamaid lasteluuletuste kirjutajaid Eestis, eriti soodsalt mõjutas seda töö Laste Rõõmu toimetajana. Tema lastele mõeldud loomingu paremiku on Ellen Niit hiljem koondanud raamatusse „Üks rohutirts läks kõndima“ (1957). Enno lasteluules pole üldjuhul silmatorkavat filosoofilist allteksti, küll aga ühendavad erineva adressaadiga tekste mängud keele kõlaga ning looduse peegeldamine.
Enno esinemine proosakirjanikuna jäi napimahuliseks, kuid tema autobiograafilise taustaga lühijuttude kogu „Minu sõbrad“ (1910) on ka hiljem tähelepanu pälvinud. Madis Kõiv on selle raamatu ainetel kirjutanud näidendi „Las olla peale“ (lavastatud pealkirjaga „Ennola“ 2003. aastal). „Minu sõbrad“ on muuhulgas 20. sajandi alguse kirjanduses üks mõjuvaid näiteid sellest, et lõunaeesti murdekeelt (siin konkreetselt Tartu murret) saab proosadialoogides kasutada ka millekski muuks kui koomika tekitamiseks.
M. V.
Raamatud eesti keeles
Luuletused
Uued luuletused. Tartu: Noor-Eesti, 1909, 62 lk.
Hallid laulud. Tartu, 1910, 56 lk.
Valge öö: uus kogu luuletusi 1916/1918. Tallinn: Varrak, 1920, 70 lk.
Kadunud kodu: uus kogu luuletusi 1916/1918. Tallinn: Varrak, 1920, 74 lk.
Valitud värsid. Koostanud Bernard Kangro. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937, 270 lk.
Kadunud kodu: luulevalimik. Koostanud Bernard Kangro. Göteborg: Orto, 1950, 80 lk.
Ernst Enno. Koostanud August Sang. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964. [Sari ‘Väike luuleraamat’.]
Rändaja õhtulaul. Koostanud Urmas Tõnisson. Tartu: Ilmamaa, 1998, 328 lk. [2. trükk: 2008.]
Igatsuse laulud: 1896–1934. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Tänapäev, 2007, 96 lk.
Imelikku rada pikka. Koostanud ja järelsõna: Lauri Sommer. Tallinn: Tänapäev, 2020, 271 lk. [Valikkogu.]
Lühiproosa
Minu sõbrad. Tartu, 1910, 112 lk. [2. trükk: 1973.]
Lastekirjandus
Heinaaeg on ikka nii. Tartu: Loodus, 1937, 7 lk. [Luuletus. 2. trükk: 1937.]
Tibuke. Tartu: Loodus, 1937, 11 lk. [Jutt.]
Väike peremees. Tartu: Loodus, 1937, 11 lk. [Luuletus. Järgnevad trükid: 1943, 1991.]
Loomad. Tartu: Loodus, 1938, 15 lk. [Luule. Järgnevad trükid: 1938, 1943, 1992, 2012]
Üks rohutirts läks kõndima: luuletusi lastele. Koostanud Ellen Niit. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, 104 lk. [Järgnevad trükid: 1971, 1972, 2001, 2003.]
Üks rohutirts läks kõndima. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, 9 lk. [Luule. Järgnevad trükid: 1984, 1993.]
Juss oli väike peremees. Tallinn: Tänapäev, 2001, 61 lk. [Luuletused. Sari „Minu esimene raamat“.]
Tibukese unenägu. Tallinn: Piip ja Prillid, 2011, 14 lk. [Luule.]
Pimesikk. Koostanud Olivia Saar. Tallinn: TEA Kirjastus, 2013, 48 lk. [Luule.]
Ernst Enno kohta
Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno. Tartu: Ilmamaa, 2000, 326 lk.
