Brigitta Davidjants (sünd. 13. VII 1983) on muusikateadlane ja kirjanik.
Tema isa Artem Davidjants on Bakuus sündinud armeenlane, kauaaegne Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud, endise kirjastuse Pangloss direktor, Eestis tegutsevate armeenlaste kultuuriseltsi juht ja Eesti Armeenia Rahvusühingu esimees. Ema Inge Davidjants on Riias sündinud eestlanna. Üks Brigitta Davidjantsi vanaisa on lätlane.
Birgitta Davidjants on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, Jerevani konservatooriumis, Ankara Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis. 2016. aastal kaitses Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateadlasena doktoriväitekirja „Armenian national identity construction: from diaspora to music”. Davidjants töötab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina. Aastatel 2012–2016 oli ta osakoormusega Tallinna Ülikooli lektor. Alates 2019. aastast on ta olnud külalislektor ka Eesti Kunstiakadeemias, kus ta on õpetanud loovkirjutamist.
Brigitta Davidjants on oma loomingus sageli puudutanud rahvuslikke ja kultuurilisi identiteedi teemasid. Kuigi teemad on tõsised, saadab tema jutustajahäält alati huumor. Elavat vastukaja leidnud, Loomingu Raamatukogus ilmunud jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ käsitleb humoorikalt 1980. ja 1990. aastate Tallinna ning identiteediotsinguid. Tema jutuloomingut on avaldatud 2023. aasta kogumikus „Eesti novell”.
2025. aastal ilmus New Yorgis inglise keeles kirjastuselt Bloomsbury Academic Davidjantsi monograafia „J.M.K.E.: To The Cold Land”, mis käsitleb omaaegset pungiliikumist, keskendudes ansambli J.M.K.E. fenomenile ja nende albumi „Külmale maale” saamisloole. Raamat ilmus sarjas 33 1/3 Europe, mille iga raamat keskendub ühele popkultuurilooliselt olulisele albumile Euroopas.
Davidjants on tõlkinud vene ja inglise keelest eesti keelde Anna Politkovskaja raamatu „Vene päevik”, armeenia keelest muinasjutte raamatus „Muinasjutusild: armeenia, aseri ja gruusia muinasjutud” ning inglise keelest Sofka Zinovieffi teose „Punane printsess: revolutsiooniline elu”.
2025. aastal pälvis ta Friedebert Tuglase novelliauhinna novelli „Vaikusesse” eest. Samal aastal tunnustati teda ajakirja Looming aastapreemiaga ning Eesti Kultuurkapitali stipendiumiga „Ela ja sära”.
L. P.
Romaanid
(Mitte just) armastuslugu. Tallinn: Varrak, 2017, 165 lk.
Armastuseta. Tallinn: Tänapäev, 2019, 165 lk.
Lühiproosa
Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte. Tallinn: SA Kultuurileht [Loomingu Raamatukogu], 2025, 76 lk.
Publitsistika
Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia. Tallinn: Go Group, 2010, 149 lk.
Minu Armeenia: aus vastus. Tartu: Petrone Print, 2017, 183 lk.