Leili Andre

Leili Andre (kuni 1949 kodanikunimi Rimmel, a-st 1963 Jõesaar; 1. II 1922 – 4. X 2007) oli luuletaja ja lastekirjanik.

Sündis Viljandimaal, õppis Soosaarel ja Kolga-Jaanis, Põltsamaa progümnaasiumis, Tartu õpetajate seminaris, Tartu õpetajate instituudi kaugõppes ja Ed. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1956-1959), lõpetades eesti filoloogia. Töötas õpetajana, olles 1945-1957 ka Järtsaare mittetäieliku keskkooli direktor. Suri Kolga-Jaanis, maetud sealsele kalmistule.

Luuledebüüdi tegi ajakirjas Tuleviku Rajad 1940. aastal. Oli osaline Kalju Lepiku algatatud kirjandusrühmituses Tuulisui. Teise maailmasõja päevil avaldas aktiivselt ajakirjanduses, aga ka koguteoses Ammukaar II (1943). Sõja järel Välis-Eesti ajakirjas Kodukolle ilmunud luuletused tõid kaasa avaldamisprobleemid Kodu-Eestis. Luuletused ilmusid uuesti 1950ndate lõpus almanahhis „Võitlev sõna“ IV (1957) ja V (1958). Esikkogu „Hõbedakirjaga kruus“ ilmus alles 1979. aastal, järgnesid „Ma usun kevadet“ (1997) ja postuumselt „Öil valgeil neil“ (2022). Lasteluulekogud „Kes seal tamme istutas?“ (1982), „Päike õunas“ (1985) ja „Lumeliiliad“ (1989). Andre luuleloomingule on iseloomulik lüüriline looduskesksus, siirus ja helge elujaatus. Tema poeetiline keel põhineb elulistel kujunditel ja lasteluule lapsepärasel piltlikkusel. Eesti heliloojad on palju tema luuletekste viisitanud.

A. K.

Teosed eesti keeles

Luulekogud
Hõbedakirjaga kruus. Tallinn: Eesti Raamat, 1979, 72 lk.
Ma usun kevadet. Paide: Kuma, 1997, 62 lk.
Öil valgeil neil. Toim ja koost Ülo Alo Võsar. Viljandi: Ülo Alo Võsar, 2022, 55 lk.

Lastekirjandus
Kes selle tamme istutas?: luuletused. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, 49 lk.
Päike õunas. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 16 lk.
Lumeliiliad: luuletused. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 60 lk.