Johannes Aavik

Johannes Aavik (pseudonüümid J. Randvere, J. Sanglepp; 8.XII /26. XI 1880 – 18.III 1973) on tuntud eeskätt eesti keele viljaka uuendajana. Lisaks oli ta keeleteadlane, tõlkija, kriitik ja publitsist.

Aavik sündis Saaremaal Randvere külas vallakirjutaja pojana. Õppis aastatel 1888–1902 mitmes era-, köstri-, ja algkoolis Kuressaares. Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu. Ta osales käsikirjalise ajakirja „Nooreestlane“ väljaandmises. 1902-1903 õppis Tartu Ülikooli vanade keelte osakonnas. Järgnevad kaks aastat veetis Ukrainas Nežini Instituudis, kust siirdus Helsingi Ülikooli. 1908 omandas prantsuse keele õpetaja kutse ning 1910. lõpetas Helsingi Ülikooli romaani filoloogia, soome keele ja kirjanduse ning rahvaluule alal. Tegutses keeleõpetajana nii Jaltas, Tartus kui Kuressaares. 1912-1914 töötas Tartus „Postimehe“ toimetuses. 1926-1934 oli Tartu Ülikooli eesti keele lektor ning ladina ja eesti keele õpetaja Tartu tütarlaste gümnaasiumis. 1934-1940 tegutses Tallinnas koolide peainspektorina (Haridusministeeriumi haridusnõunik). 1938. aastal sai Valgetähe III klassi teenetemärgi ning 1940 Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. Nõukogude võimu kehtestamisel saadeti Aavik pensionile. Saksa okupatsiooni ajal oli Tallinnas õpetaja ning tegutses tõlketööga ning toimetas õpikuid. 1944. Aasta augustis põgenes uue Nõukogude okupatsiooni eest Rootsi, kus töötas Uppsala Ülikoolis soome-ugri keelte õppetooli juures. 1945 asus Stockholmi, kus tegutses arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Jätkas ka paguluses mitmekülgset kultuurialast tegevust ja keeleuuenduslikku tööd. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige. Suri Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule. 1992. aastal asutati Tallinnas Nõmmel Johannes Aaviku Selts, samal aastal avati Kuressaares Aaviku vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.

Aavik kuulus Noor-Eesti rühmitusse, kus oli albumite aktiivne kaastööline (keelealased kirjutised, luule- ja proosatõlked, kirjandusarvustused, esseed). Noor-Eesti kolmandas albumis ilmus Randvere pseudonüümi all essee-novell „Ruth“ (1909). Kriitilistest teostest on olulised eraldi raamatuina avaldatud ”Eesti luule viletsused” (1915) ja ”Puudused uuemas eesti luules” (1921), mis näitavad Aaviku normatiivset suhtumist poeetikasse.

Kuid Aaviku peateene eesti kultuuriloos on tema algatatud ja juhitud keeleuuendus, mille sihiks oli kujundada eesti keel võrdväärseks Euroopa vanade kultuurkeeltega. Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi. Keeleuuenduse põhiteesid esitas ta 1912. aastal Noor-Eesti neljandas albumis artiklis „Tuleviku Eesti-keel“. Tema esitatud uuendusettepanekud hõlmasid sõnavara rikastamist, morfoloogia mitmekesistamist ning süntaksi eestipärastamist. Oluliselt korrastas Aavik lauselühendite kasutamist ja tõrjus liiga saksapärast sõnajärge. Uuendusettepanekuid propageeris Aavik paljudes väljaannetes („Keeleline kuukiri“ 1914-16, „Keeleuuendus“ 1925-26, „Keelelise Uuenduse Kirjastik“ 1914-26 jt). Aaviku grammatikaalaseks peateoseks võib pidada teost „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“ (Tartu 1936). Tema viimane suurem töö on sissejuhatus P. F. Saagpaku „Eesti-inglise sõnaraamatule“ (New Haven-London 1982).

Uuendatud eesti keelt tutvustas Aavik ka maailmakirjanduse tõlgetes: kriminaalnovellide sari „Hirmu ja õuduse jutud“ (1914-1928, 24 väljaannet), Paul Bourget`romaan „Le Disciple“ (Tartu 1936), E. A. Poe „Arthur Gordon Pym´i lugu“ (Tartu 1938) jt. Aavik on tõlkinud veel soome (J. Aho, M. Waltari), prantsuse (G. de Maupassant, P. Mérimée), inglise (W. S. Maugham) ja vene (I. Turgenev, A. Puškin) kirjandust. Avaldanud ka rahvuspoliitilisi artikleid, mis on kogutud väljaandeks „Rahvustunde nõrkusest Eestis” (1988).

Hinnangud Aaviku tegevusele on olnud vastandlikud. Osa tema keeleteoreetilisest vaadetest on hiljem teiste keeleteadlaste ning kirjanike poolt kuulutatud põhjendamatuks, kuid tema praktiline tegevus on olnud suure mõjuga. Paljud tema grammatikaalased muudatusettepanekud on tulnud käibele ning üle kolmekümne tema loodud kunstsõnadest on aktiivses kasutuses (nt laip, mõrv, laup, rünk, meenutama, embama, veenma).

A. K.

Tööd eesti keeles

Keele-, kirjanduse- ja ühiskonnateemalised kirjutised
Keele kaunima kõlavuse poole. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse “Postimehe” kirjastus, 1913, 36 lk.
Mõned keele reeglid: Nõuded ja soowid. Tartu: Noor-Eesti, 1913, 23 lk.
-line ja -lik lõpulised omadussõnad: Katse -lik -line korralagedust korraldada. Jurjew: Eesti Kirjanduse kirjastus, 1914, 50 lk.
Eesti rahvusliku suurteose keel. Tartu: Reform, 1914, 51 lk.
Kas uuendada või mitte?: 28 väidet ja vastuväidet J. V. Veskile. Tartu: Noor-Eesti, 1914, 38 lk.
Eesti luule viletsused. Paljastanud Joh. Aavik. Jurjev: Noor-Eesti, 1915, 34 lk.
Katsed ja näited. Koguke keeleproovidena tõlgitud novelle ühes pikema keelelise sissejuhatusega. 1-3. Tõlkinud ja kokku seadnud Joh. Aavik. Jurjev: Reform, 1915-1916, 95+48+16 lk.
Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johannes Aavik, Parandatud Kalevipoeg. I. Eessõna: Johannes Aavik. Tartu: Reform, 1916, 33 lk.
Mis on keeleuuendus?: Ta põhjendus ja ta program. Tartu: Reform, 1916, 38 lk.
Eesti keele ortograafia. Tartu: Tartu Kommertskool, 1918, 47 lk.
Uute sõnade sõnastik. Tartu: Istandik, 1919, 78 lk.
Valik rahvalaule. Valind ja seletavate lisade ning sõnastikuga varustand Johannes Aavik. Tartu: Istandik, 1919, 240 lk. [2. trükk: ‘Eesti rahvalaule: koolidele ja üldsusele’, Tartu: Noor-Eesti, 1935, 170 lk; 3. trükk: ‘Eesti rahvalaule‘, New York: Eesti Kultuurifond, 1970, 168 lk.]
Kas ü või y? Y!. Tartu: Istandik, 1920, 7 lk.
Rahvamurded ja kirjakeel: õigekeelsuse kysimus rahvamurdes ja kirjakeeles. Tartu: Istandik, 1920, 35 lk.
Puudused uuemas eesti luules. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1921, 170 lk.
Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik. Tallinn: A. Keisermann, 1921, 160 lk.
Kirjavahemärkide õpetus: ühes lühikese lauseõpetusega, harjutusülesannetega ja nende võtmega. Koolidele ja iseõppimiseks kokku seadnud Joh. Aavik. Tartu: Istandik, 1923, 58 lk. [2., täiendatud trükk: Tartu: Istandik, 1927, 62 lk.]
Keeleuuenduse äärmised võimalused. Tartu: Istandik, 1924, 174 lk. [2. trükk: Stockholm: [s. n.], 1974, 174 lk.]
Eesti omapärane kultuur ja rahvuslikud pahed. Tartu: Istandik, 1927, 16 lk. [2. trükk: Tallinn: Johannes Aaviku Selts, 2010, 44 lk.]
Sada uut tyvisõna. Tallinn: Istandik, 1932, 32 lk.
Keeleline käsiraamat: uuenduste ning ametliku ja uuendusliku keele erinevuste tundmaõppimiseks. Tartu, Tallinn: Istandik, 1932, 60 lk.
Kuidas suhtuda “Kalevipojale”: “Kalevipoja” arvustus keelelises, värsitehnilises, stiililises ja sisulises suhtes. Tallinn, Tartu: Istandik, 1933, 36 lk.
Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Koostanud Johannes Aavik. Tartu: Noor-Eesti, 1936, 464 lk.
Võitlus halva keele vastu ja suundumine parema keele poole. Tartu: Noor-Eesti, 1936, 4 lk.
Eesti keele praegune seisund ja väljavaated. Varamu, nr. 7, 1939, lk 745-761.
Rahvustunde nõrkusest Eestis: eri aastate kirjutisi. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1988, 52 lk.
Ideepe: Johannes Aaviku ideede päevik. Väljaande koostaja ja peatoimetaja, eesti- ja ingliskeelse saatesõna autor Helgi Vihma. Tallinn: TEA Kirjastus, 2010, 739 lk.

Päevikud, kirjavahetus
Johannes Aavik, Friedebert Tuglas, Kultuurilugu kirjapeeglis: Johannes Aaviku & Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koostanud ja kommenteerinud Helgi Vihma. Tallinn: Valgus, 1990, 168 lk.
Päevaraamat: 1916-1929. Koostanud ja kommenteerinud Olavi Pesti. Tartu: Ilmamaa, 2014, 310 lk.

Proosa
J. Randvere, Ruth. – Noor-Eesti, 3. album. Tartu: Noor-Eesti, 1909. lk 18-74. [Järgnevad trükid: Tallinn, Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1980, 80 lk; Tallinn: Johannes Aaviku Selts, 2000, 61 lk (lühendanud ja eessõna: Mati Unt).]