Jim Ashilevi

Jim Ashilevi(29. VIII 1984) on näitleja, lavastaja, dramaturg ja kirjanik.

Sündis ja õppis Tallinnas, lõpetades 2003. aastal Tallinna Inglise Kolledži ning 2006. aastal Tallinna Ülikooli audiovisuaalse meedia eriala ning 2011. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja eriala. Tegutsenud näitleja, lavastaja, dramaturgi ja näitekirjanikuna Endla teatris, Eesti Draamateatris, VAT Teatris, Tartu Uues Teatris, ERRi raadioteatris ja ETVs. Juhtinud Pimedate Ööde filmifestivali päevikut Pöffihunt ja kultuurisaadet OP! (mõlemad ETVs), olnud reklaamiagentuuri Age McCann loovjuht, Drakadeemia loovkirjutamise õpetaja; ZA/UMi loomingulise kollektiivi liige ja auhinnatud videomängu „Disco Elysium“ lavastaja; aastatel 2014–2019 Eesti Teatriagentuuri kunstinõukogu liige, 2016. aastast podcast’i „Popkulturistid“ saatejuht-toimetaja.

Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlusel teise koha (2005) ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (2006) pälvinud debüütnäidend „Nagu poisid vihma käes“ (2007) käsitleb tegevustikku raviasutusse paigutades kolme noore mehe identiteediprobleeme ja ühiskonna norme. Identiteediküsimused ja olemise problemaatika on vaatluse all ka näidendis „Portselansuits” (2007), mis sai uue dramaturgia festivalil Heidelberger Stückemarkt innovatsioonipreemia (2009).

Noorte eneseotsingutele ja elutunnetusele ning ajastuproblemaatikale keskendub ka põlvkonnaromaaniks tituleeritud debüütromaan „Ma olen elus olemise tunne” (2011). 2000ndate esimesse poolde paigutuva tegevustikuga romaani keskmes on reklaamiagentuuris töötav kahekümnendates eluaastates Vaiko. Olulisel kohal on atmosfääriloome, Ashilevile iseloomulikult on romaani keel poeetiliselt kujundirohke ja nüansirikas. Ka 2015. aastal Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda koha pälvinud romaan „Kehade mets“ (2015) on ühe põlvkonna kujunemise ja eneseavastamise lugu, kirjutatud epistolaarse pihtimusena kuuele tüdrukule. Kesksel kohal on noore mehe seksuaalse eneseavastamise teekond ning digimaailma (eeskätt netiporno) mõju nii inimsuhetele kui noorte identiteedi kujunemisele. Dokumentaalse lühiromaani „Inimese kostüüm” (2026) lähtepunktiks on surm: kirjaniku sõbra ja kolleegi Margus Karu allajäämine depressioonile. Romaan keskendub vaimsele tervisele.

Debüütluulekogu „Suutud“ (2025) koondab pikema ajaperioodi jooksul kirjutatud tekste. Sisekaemuslikus, tumedast allhoovusest kantud kogus muundub õudne koomiliseks. See on püüe sõnastada seda, mis vaikib, kuid ometi meid endasse haarab.

Teatritemaatikale keskenduvad isiklikke pihtimusi ja analüüse koondav „Armastuskirju teatrile” (2016) ning koos Valle-Sten Maistega koostatud kogumik Von Krahli teatrist „Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist” (2014).

Lisaks on Ashilevi pälvinud Eesti Teatriliidu Kristallkingakese auhinna lavastuste „Õhtute kollane tolm“ ja „13“ eest (2013) ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia näidendi „Unusta/Unista“ eest (2018).

A. K.

Raamatud eesti keeles

Romaanid
Ma olen elus olemise tunne. Luige: Verb, 2011, 188 lk.
Kehade mets. Keila: Libros Insanos, 2015, 224 lk.
Inimese kostüüm. Tallinn: SA Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu), 2026, 130 lk.

Luulekogud
Suutud. Haapsalu: Libros Insanos, 2025, 156 lk.

Näidendid
Nagu poisid vihma käes. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2007, 95 lk.
Portselansuits. Näidendiraamat 5. Tallinn: Eesti Draamateater, 2007, 63 lk.

Esseed ja artiklid
Armastuskirju teatrile. Tartu: Petrone Print, 2016, 255 lk.