Elise Aun

Elise Aun (15. VI 1863 – 2. VI 1932) oli luuletaja, üks 19. sajandi lõpu väljapaistvamaid naiskirjanikke, kelle looming esindab eesti järelromantilist luulet. Ta kirjutas ka proosat.

Elise Rosalie Aun sündis Võrumaal Valgjärve vallas, lapsepõlve veetis Setumaal Ulitina väikemõisas, mille ta vanemad rentisid. Koolide puudumise tõttu ümbruskonnas sai ta esialgu juhuslikku eraviisilist õpetust, hiljem, 1882 lõpetas Räpina-Lokuta tütarlastekooli. Kindlat tööd leidmata pidas ta 1890ndatel aastatel juhuslikke ameteid mitmel pool, elades mõne aja oma venna juures Võtikvere külas, siis Riias, Kroonlinnas, Valgas ja Pärnus; töötas ka Viljandis ajakirja Linda toimetuses. 1902 sai ta Tallinnas Kristliku Rahvakirjanduse agentuuri abikaupluse juhatajaks ja 1903 abiellus. Elas perekonnaga mehe töö tõttu Simbirskis (Venemaal) ja Valgas, 1911 asus uuesti Tallinna, kus ta ka suri 1932.

Auna esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1885, esialgu nimemärgi all „Eesti neiu Setu maalt“. 1880.–1890. aastate ajakirjades ja ajalehtedes, mis tollal pidevalt avaldasid värsse, ilmus temalt kokku umbes 200 luuletust. Esikkogu „Kibuvitsa õied“ nägi trükivalgust 1888, sellele järgnesid kohe „Laane linnuke“ (1889) ja „Metsalilled“ (1890), siis juba veidi pikema vahega „Kibuvitsa õied II“ (1895) ning „Kibuvitsa õied III“ (1901). Kolm esimest raamatut said eriti hea vastuvõtu osaliseks ning 1890. aastaks oli Aun luuletajana laialt tuntud. Mitmeid tema luuletusi on ka viisistatud. Abiellumise järel ta luuletajategevus praktiliselt lõppes.

Auna luule teemadering jääb eesti järelromantikale iseloomulikesse piiridesse, hõlmates loodust, kodu(maad), armastust ja muid isiklikke elamusi, mitmesuguseid elumõtisklusi ja -pilte, samuti usulist temaatikat ja tähtpäevi. Sellest tulenevalt on tema luules omajagu korduvat ja seda, mida leidub ka teistel ta kaasaegsetel, kuid üht kui teist iseenesest tüüpilist teemat arendab ta isikupäraselt ja värskelt. Silma paistavad luuletused kodust, kojuigatsusest ja kodutusest. On näha, et Setumaal elades tundis luuletaja selle paiga vaimset piiratust ja tahtis sealt pääseda Eestimaale, oma rahva koju. Hiljem eri paikades elades aga igatses ta Setumaa lapsepõlvekodu loodusläheduse ja südamlikkuse järele. Pikkamööda on tulnud äratundmine, et tema saatuseks võibki olla pidev kodutus, teel- või võõrsilolek. Rahvalaululine „Koduta“ („Nagu pääsu, päevalindu, / olen kulla koduta“) on Auna tuntumaid luuletusi. Paljudes tema luuletustes valitseb nukker paratamatusetunne, mis laseb aimata iseseisvusele pürgiva naise raskusi ja kokkupõrget ümbritsevate olude ning eelarvamustega. Meeleolu annab luuletaja üldiselt edasi tabava kujundlikkusega, järelromantika tüüpilise kujutuslaadi taustal pigem lihtsalt ja vaoshoitult kui ilutsevalt. Tema traditsiooniline värsivorm on viimistletud ja küllaltki mitmekesine.

Aunalt on ilmunud väike kogumik „Tosin jutukesi“ (1898), mis sisaldab sentimentaalse tundetooniga muinasjutte. Esiletõstmist väärivad ajalehes Postimees 1888. aastal avaldatud kaks publitsistlikku kirjutist Setumaast. Aun astub välja setusid halvustava suhtumise vastu, kõneleb soojade sõnadega setude lahkest loomusest, puhtusearmastusest, käsitööst ja laulutraditsioonist, kuid kahetseb nende kirjaoskamatust ja pea olematut kooliharidust. Eesti rahvaluule arhiivis on tallel Auna kogutud setu rahvaluulet. Ta on ka mõnel määral tõlkinud nii proosat kui luulet.

E. S.

Raamatud eesti keeles

Luule
Kibuwitsa õied. Tartu: H. Laakmann, 1888, 72 lk.
Laane linnuke. Tartu: K. A. Hermann, 1889, 82 lk.
Metsa-lilled. Oma sõpradele kimbuks köitnud Elise Aun. Tallinn: K. Busch, 1890, 91 lk.
Kibuwitsa õied. 2. jagu. Jurjev: K. A. Hermann, 1895, 64 lk.
Kibuwitsa õied. 3. jagu. Tallinn: J. Ploompuu, 1901, 88 lk.

Lühiproosa
Tosin jutukesi. Jurjev: K. Sööt, 1898, 107 lk.