Andres Alver

Andres Alver (7. XII 1869 – 24. I 1903) oli arst, literaat ja luuletaja.

Alver sündis Tarvastu kihelkonnas Vooru vallas Alvre talus taluomaniku pojana. Ta õppis Vooru vallakoolis, Tarvastu kihelkonnakoolis, Valga kreiskoolis, aastatel 1887–1892 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja seejärel 1898. aastani Tartu Ülikoolis arstiteadust. Üliõpilasena tundis Alver huvi darvinismi ja sotsialismi vastu ning muutus varakult poliitiliselt aktiivseks. Ta tegi koos Eduard Vilde, Jakob Tamme ja Georg Eduard Luigaga kaastööd radikaalsetele väljaannetele. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta aastatel 1898–1900 Tartu Ülikooli kohtumeditsiini instituudi assistendina ja käis 1900. aastal õppereisil Lääne-Euroopas. Alver töötas Valga maakonnaarstina 1900. aasta novembrist kuni surmani 1903. aastal. Ta oli aktiivne seltsitegelane. 1890. aastatel oli ta populaarne kõnemees Tartu seltside kõneõhtutel. Valgas töötamise ajal valmis tema doktoritöö, mida ta ei jõudnud kaitsta, sest ta uppus ametikohustusi täites praeguse Läti territooriumil Abulsi jõkke. Betti Alver oli tema vennatütar.

Andres Alverilt ilmus 1890. aastatel luuletusi ajakirjas Oma Maa ja nädalalehes Olevik ning populaarteaduslikke artikleid ajakirjas Rahva Lõbu-leht ja kogumikus „Lõbu ja Teadus” I–II. Aastatel 1901–1903 oli ta ajalehe Teataja kaastöötaja. Ta tõlkis saksa keelest Heinrich Heine ja Johann Wolfgang von Goethe luuletusi, mis avaldasid tema enda lüürikale tugevat mõju. 1898. aastal ilmus Tartus Andres Alveri luulekogu „Võhumõõgad“, mis hõlmab ka Goethe ja Heine luuletuste tõlkeid. Ta on kirjutanud ka mõned trükis avaldamata näidendid.

L. P.

Raamatud eesti keeles

Luule
Wõhumõõgad. Jurjev: K. Sööt, 1898. 60 lk.
Waidlemine. Heine järele A. Alwer. Viljandi: A. Peet, 1902. 16 lk.