Nikolai Baturin
Nikolai Baturin (5. VIII 1936 – 17. V 2019) oli luuletaja, näitekirjanik ja prosaist.
Tema vanemad olid peipsivenelaste järeltulijad. Tsaariaja lõpus kolis Baturini perekond Mulgimaale. Ta sündis Arumetsas Viljandimaal. Ta õppis aastatel 1952–1955 põllumajandustehnikumis ja teenis mereväes, kus tegeles viis aastat Kaspia mere naftavarude kaitsmisega. Tal pidas muidki ebatavalisi töökohti, mis olid sageli loodusega seotud. Pärast sõjaväeteenistuse lõppu töötas ta muuhulgas lukksepana, kalurina ja naftaväljadel. Aastatel 1965–1980 oli ta lepinguline jahimees Siberi taigas; ta osales ka mitmetel geoloogilistel ekspeditsioonidel Angara jõgikonnas 1960. aastatel.
1973. aastal sai temast Eesti Kirjanike Liidu liige. Kirjanikuna on Baturin tuntud oma mängulise keelekasutuse poolest. Lisaks murdekeele, eriti mulgi keele piiride kompamisele kasutas ja leiutas ta omaenda rikkaliku sõnavara, mis sisaldas mitmesuguseid arhaisme, barbarisme ja neologisme. Tema looming ammutab sageli inspiratsiooni isiklikest läbielamistest, käsitledes inimese kohta looduses ja nendevahelist tasakaalu. Baturini debüütteos, luulekogu „Maa-alused järved“ (1968) sisaldas kuut mulgimurdelist luuletust. Luulekogud „Väljadelt ja väljakutelt“ (1972) ja „Kajokurelend“ (1975) kinnistasid veelgi tema mainet murdepoeedina – viimatinimetatu koosnes ainult mulgimurdelistest luuletustest.
Baturin oli julge eksperimenteerija. 1974. aastal avaldas ta proosaluuletuse „Varahilisel ajal“, mis poetiseeris tema lapsepõlvemälestusi. Tema järgnevad luulekogud olid maalikunstnikest (nt P. Brueghel ja M. Chagall) inspireeritud „Galerii“ (1977), „Lüürakala“ (1978), „Poolusvaikus, vaikusepoolus“ (1980), mis kasutas keerukat kujunditesüsteemi ja rikkalikku keelt, ning „Tirelilood“ (1980), mis koosnes proosaluuletusest, draamast ja lühijutust. Tema viimane luulekogu „Sinivald“ (1990) koosnes mitme aastakümne jooksul kirjutatud loodusluuletustest.
Baturini esimene lühijuttude kogumik „Kuningaonni kuningas” (1973) ammutas inspiratsiooni tema kogemusest jahimehena, mis on kogu ta loomingus korduv motiiv. Tema teine lühijuttude kogumik „Oaas” (1976) kujutas kõrbeekspeditsiooni. Ta kirjutas ja illustreeris teise proosaluuletuse „Laiuvad laaned, kauguvad kõrved” (1981), mis põhines evenkide folklooril. Lisaks luulele ja lühijuttudele avaldas Baturin mitu romaani, sh filosoofilise „Leiud kajast” (1977), psühholoogilise „Noor jää” (1985) ja mahuka „Karu südame” (1989), mis kirjeldab jahimehe teekonda taigas, otsides elu ja iseennast. “Karu südant” on kirjeldatud soomeugriliku maailmavaate peegeldusena. Selle romaani eest võitis Baturin 1990. aastal Eduard Vilde kirjandusauhinna. „Karu süda” on jäänud Baturini kõige populaarsemaks ja tunnustatumaks teoseks. Selle põhjal tehti ka samanimeline mängufilm (2001, režissöör Arvo Iho).
1993. aastal avaldas Baturin kriminulli “Mõrv majakal” ja romaani “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija”. Järgnesid romaanid “Ringi vangid” (1996) ja “Apokalüpsis. anno Domini…” (1997), mis sisaldab ulmeelemente. Viimatinimetatu kujutab inimeste vaimunõtrust, mis viib inimkonna hävinguni. See romaan võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. Baturini mahukaim romaan “Kentaur” (2003) ammutab inspiratsiooni Baturini kogemustest naftaplatvormidel, kasutab ohtralt tule sümbolit ning käsitleb probleeme, mida meie tänapäevane sõltuvus naftast tekitab. “Kentaur” võitis Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja romaanivõistluse. Samuti ulmeline „Sõnajalg kivis” (2006) keskendub ookeanide hävingule ja sellele, kas ja kuidas inimesel loodusega koos eksisteerida on võimalik. „Delfiinide tee” (2009) kujutab endast järge eelmisele romaanile, keskendudes taas ookeani ja inimese suhtele. Baturini viimased romaanid on „Lendav hollandlanna” (2012) ja „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” (2016).
Baturini romaanid mängivad postmodernistlikul moel žanrikirjanduse – nii kriminullide kui ulme – elementidega. Neis keskendutakse sagedasti avaratele maastikele nagu ookean, kõrb, taiga, ja vaadeldakse inimese kohta maailmas. Barurin käsitles inimese ahnusest tingitud keskkonnaprobleeme. Ta andis oma tegelastele sageli enda nimega sarnaseid nimesid (Nikyas, Nikas, Nika jne).
Baturini kaks näidendit ilmusid 1986. aastal raamatus „Teemandirada“ ja kolm raamatus „Kummitus kummutis“ (1994).
M. M.
Raamatud eesti keeles
Luule
Maa-alused järved: luuletusi 1963-1967. Tallinn: Eesti Raamat, 1968, 72 lk.
Väljadelt ja väljakutelt. Tallinn: Eesti Raamat, 1972, 92 lk.
Kajokurelend: luuletusi mulgi murden. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, 96 lk.
Galerii. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 52 lk.
Lüürakala. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, 70 lk.
Poolusevaikus; Vaikusepoolus: talvitusluuletusi 1979-1980. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 56 lk.
Tirelilood. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 221 lk. [Sisu: ’Varahilisel ajal’ (proosapoeem), ’Kahe kalda kaigud’ (luuletsükkel), ’Anekdoot Haroni venest’ (näidend).]
Sinivald: luuletuse mulgi murden, 1963-1983. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, 204 lk.
Romaanid
Kuningaonni kuningas: laanejutustus. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, 216 lk.
Leiud kajast. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, 230 lk.
Noor jää: armastusromaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, 144 lk. [2. trükk: Tallinn: Eesti Raamat, 2009, 207 lk.]
Karu süda. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, 493 lk. [2. trükk: Tartu: Elmatar, 2001, 434 lk.]
Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, 469 lk.
Mõrv majakal: kriminaalromaan. Tallinn: Eesti Raamat, 1993, 173 lk.
Ringi vangid. Tallinn: Eesti Raamat, 1996, 213 lk.
Apokalüpsis anno Domini…. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, 367 lk.
Kentaur. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, 573 lk.
Sõnajalg kivis. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, 188 lk.
Delfiinide tee: romantiline histooria. Tallinn: Eesti Raamat, 2009, 190 lk.
Lendav hollandlanna. Tallinn: Eesti Raamat, 2012, 143 lk.
Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Tallinn: Menu Kirjastus, 2016, 135 lk. [E-raamat: Tallinn: Menu Kirjastus, 2016.]
Maskide defilee. Poeetiline elurännak. Tartu: Ilmamaa, 2019, 271 lk. [Autobiograafiline romaan.]
Lühiproosa
Varahilisel ajal. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1974, 72 lk. [2. trükk: ‘Tirelilood’, Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 221 lk.]
Oaas. Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1976, 86 lk.
Tirelilood. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 221 lk. [Sisu: ’Varahilisel ajal’ (proosapoeem), ’Kahe kalda kaigud’ (luuletsükkel), ’Anekdoot Haroni venest’ (näidend).]
Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele: proosapoeem. Tallinn: Eesti Raamat, 1981, 78 lk.
Fööniksburgi karussell. Tallinn: Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu), 2017, 130 lk. [Sisaldab jutte ‘Aken allikaga aeda’. ‘Kristuseveri ja kirsiviin’ ja ‘Värvilised värvud’ ning näidendit ‘Heledate varjude õhtu’.]
Näidendid
Tirelilood. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, 221 lk. [Sisu: ’Varahilisel ajal’ (proosapoeem), ’Kahe kalda kaigud’ (luuletsükkel), ’Anekdoot Haroni venest’ (näidend).]
Teemandirada: lugemisteater. Tallinn: Eesti Raamat, 1986, 157 lk.
Kummitus kummutis: lugemisteater. Pärnu: Perona, 1993, 301 lk. [Sisu: ’Kummitus kummutis’, ’Ilissa’, ’Lummaküla lustimeistrid’.]
Fööniksburgi karussell. Tallinn: Kultuurileht (Loomingu Raamatukogu), 2017, 130 lk. [Sisaldab jutte ‘Aken allikaga aeda’. ‘Kristuseveri ja kirsiviin’ ja ‘Värvilised värvud’ ning näidendit ‘Heledate varjude õhtu’.]
