6. Inimese evolutsioon

Primaadid  

Primaadid ehk esikloomalised on imetajad, kellel on kaks  omadust, mis võimaldasid neil edukalt elada puude otsas peamiselt putukaid süües:

1. sõrmede ja varvastega haaramine 
2. binokulaarne nägemine. 

• Australopithecus anamensis
• Australopithecus afarensis
• Australopithecus bahrelghazali
• Australopithecus africanus
• Australopithecus garhi

ja nn robustsed lõunaahvid:

• Paranthropus aethiopicus
• Paranthropus boisei
• Paranthropus robustus

Australopiteekus oli hominiinide perekond, mis hõlmas mitmeid inimese eellasi, kes elasid 4–2 miljonit aastat tagasi Ida- ja Lõuna-Aafrikas. 

Australopiteekused liikusid neljakäpuli, kuid võisid ka ajutiselt püsti seista. Nende ajumaht oli suurem kui ahvidel, kuid väiksem kui kaasaegsetel inimestel. Nende koljud olid aju tagaosas piklikud ja ninaotsad lamedad. Nad olid kaetud karvaga ja nende kehaehitus oli ahvilik, kuid mõnevõrra inimesele lähedasem.

Austraopiteekuste toitumine oli tõenäoliselt segatoiduline, sisaldades taimseid ja loomseid toiduallikaid. Nende hambad ja lõualuud näitavad, et nad suutsid töödelda kõva toitu, sealhulgas juuri, puuvilju, pähkleid, seemneid ja putukaid.

Oluline tähtsus australopiteekuste seas on nende roll inimese evolutsioonis. Australopithecus afarensis, eriti kuulus leid nimega Lucy, on oluline, kuna see annab tõendeid varajase inimese kahel jalal liikumise kujunemise kohta. Need hominiinid andsid aluse inimarengule ja aitasid luua tee meie lähimate sugulaste, Homo perekonna tekkimisele.

• Homo habilis
• Homo erectus
• Homo ergaster
• Homo antecessor
• Homo denissovan
• Homo floresiensis
• Homo heidelbergensis
• Homo cromagnones
• Homo longi
• Homo luzonensis
• Homo naledi
• Homo neanderthalensis
• Homo rhodesiensis
• Homo rudolfensis

oli üks varasemaid liike inimkonna perekonnast Homo, mis eksisteeris umbes 2,4–1,4 miljonit aastat tagasi Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Nimi viitab nende liigi teatud tööriistade valmistamise oskustele.

Homo habilis oli keskmiselt umbes 1,1–1,4 meetrit pikk ja kaalus umbes 30–55 kilogrammi. Neil oli suhteliselt suur aju võrreldes varasemate hominiididega, mille keskmine maht oli umbes 600–700 cm³. Nende koljude kuju oli ümar ja nende lõuad olid väiksemad kui nende eellastel.

Üks Homo habilis´e olulisemaid omadusi oli tööriistade kasutamine ja valmistamine. Arvatakse, et nad suutsid kive tööriistadena kasutada, sealhulgas kivikilde ja tükke, mida nad võisid käsitsi töödelda. Need tööriistad aitasid neil lõhkuda luid ja saada kätte luuüdi ning töödelda liha ja taimseid toiduaineid.

Homo habilis´e toitumine oli tõenäoliselt segatoiduline, hõlmates liha, taimi, juuri, puuvilju ja putukaid. Nende hambad ja lõualuud näitavad kohanemist erinevate toiduainetega.

Homo habilis oli ka üleminekuvorm varasematest hominiinidest Homo perekonna hilisemate liikide, nagu Homo erectus, suunas. Nad omavad olulist kohta inimese evolutsiooni ajaloos, kuna nad näitavad esimesi märke tööriistade kasutamisest ja varajase inimkäitumise arengust. Homo habilis oli ka inimese ajupoolkerade suurenemise ja keerukama käitumise eelkäija, mis võimaldas neil kohaneda ja ellu jääda muutuvas keskkonnas.

 oli üks varasemaid ja kauakestvamaid liike inimkonna perekonnast Homo, kes eksisteeris umbes 1,9 miljonit kuni 100 000 aastat tagasi. Homo erectus levis laialdaselt Aafrikast Aasiasse, jõudes Hiinasse, Indoneesiasse ja isegi Euroopasse.

Homo erectus oli füüsiliselt suurem ja robustsem kui varasemad hominiidid. Nende keskmine pikkus oli umbes 1,6–1,8 meetrit ning kaal võis ulatuda umbes 50–70 kilogrammini. Nende aju maht oli suurem kui Homo habilis´el, keskmiselt 750–1250 cm³, ja nende koljude kuju oli juba sarnasem kaasaegsete inimeste omaga. Homo erectus oli tuntud ka väljaulatuvate kulmukaarte ja tugeva luustiku poolest.

Üks Homo erectus´e olulisemaid tunnuseid oli bipolaarne kõnnak, st võime püsti seista ja liikuda kahel jalal. Arvatakse, et nad suutsid kõndida pika vahemaa suhteliselt tõhusalt ning see võimaldas neil laiemat levikut ja kohanemist erinevate keskkondadega.

Homo erectus oli ka märkimisväärne tööriistade valmistaja ja kasutaja. Nad kasutasid kive, et valmistada tööriistu, näiteks käsitöökindlaid kivikilde ja -tükke. Need tööriistad aitasid neil jahil, toidu valmistamisel, tule kasutamisel ja muudel igapäevastel ülesannetel.

Toitumise osas olid Homo erectus´ed tõenäoliselt segatoidulised, süües liha, kalu, taimi ja muid toiduaineid, mis olid kättesaadavad vastavalt nende elupaikadele. Nad olid kohanemisvõimelised ja suutsid ellu jääda erinevates ökosüsteemides.

Homo erectus omab olulist kohta inimarengu ajaloos, kuna nad olid esimesed hominiidid, kes laiendasid oma levikut väljaspoole Aafrikat ja kohanesid erinevate keskkonnatingimustega. 

on väljasurnud hominiidiliik, kes elas umbes 1,9–1,4 miljonit aastat tagasi Aafrikas ja  on tihedalt seotud Homo erectus‘e liigiga.

Homo ergaster´il oli suhteliselt modernse välimusega kehaehitus ja ta oli hästi kohastunud kaheljalgsusega. Nende luustik näitas inimestele sarnaseid omadusi, nagu piklik ja saledam kehaehitus. Siiski säilis neil mõningaid primitiivseid tunnuseid, näiteks jässakam kehaehitus ja suuremad hambad.

Homo ergaster´i koljut iseloomustas omapärane kombinatsioon primitiivsetest ja arenenud omadustest. Neil oli suhteliselt suur ajumaht, umbes 700 kuni 900 cm³. Neil oli madal laup ja märgatavad kulmukaared, kuigi need ei olnud nii silmatorkavad kui varasematel hominiididel. Nende nägu ei olnud varasemate hominiinide omaga võrreldes nii väljaulatuv, mis tähendab, et see ei ulatunud nii palju ette ja ninaluud olid püstisema asendiga.

Homo ergaster´il oli tõenäoliselt keerukas sotsiaalne struktuur ja nad elasid väikestes gruppides või kogukondades. Nad olid osavad tööriistade valmistajad ja kasutasid kivitööriistu, nagu käsikirved ja lihunike noad, mida nad tõenäoliselt kasutasid erinevatel eesmärkidel, sealhulgas liha tapmiseks ja taimede töötlemiseks. 

Homo ergaster´i fossiilid on leitud peamiselt Ida-Aafrikast, eriti Koobi Fora ja Turkana järve aladelt Keenias ning Olduvai orust Tansaanias. 

oli üks varasemaid ja vähemtuntud liike inimkonna perekonnast Homo. Seda liiki esindavad fossiilid, mis on pärit umbes 1,2 miljoni aasta tagusest ajast ja leitud  Hispaanias.

Homo antecessor´il oli keskmiselt suurem ajumaht võrreldes varasemate hominiididega, ulatudes umbes 1000–1150 cm³-ni, mis on lähedal kaasaegsete inimeste aju mahule. Nende kolju kuju oli juba mõnevõrra kaasaegse inimese omaga sarnasem. Fossiilidest leitud hambad ja lõualuud näitavad, 

et Homo antecessor´il oli inimesele iseloomulik hammaste ja lõualuude morfoloogia.

 Nad olid keskmiselt umbes 1,6–1,8 m pikkused, kuid nende kehaehitus võis olla veel robustsem kui Homo erectuse´l. Kulmukaared olid vähem väljaulatuvad kui Homo erectuse´l ja nende lõuad olid veel suhteliselt suured.

Selle liigi toitumisharjumused pole täielikult teada, kuid arvatakse, et Homo antecessor oli tõenäoliselt segatoiduline, süües liha, kalu, taimi ja muid toiduaineid vastavalt saadaolevale ressursile. Nad olid ka jahimehed ja korilased, kes võisid jahipidamisel kasutada lihtsaid tööriistu.

Homo antecessor on oluline liik inimese evolutsiooni mõistmisel, kuna see esindab varajast üleminekut varasematest hominiididest Homo perekonna hilisemate liikide, sealhulgas Homo heidelbergensis´e ja Homo neanderthalensis’e suunas. Kuna fossiilid on leitud Hispaaniast, võib Homo antecessor olla seotud kaasaegsete inimeste (Homo sapiens) esivanemate populatsioonidega Euroopas.

 oli  liik, kes eksisteeris umbes 700 000–200 000 aastat tagasi. Seda liiki on leitud erinevatest paikadest Euroopas, Aafrikas ja Aasias. Homo heidelbergensis on oluline, kuna seda peetakse üleminekuvormiks varasemate hominiidide ja Neandertali inimese (Homo neanderthalensis) ning kaasaegsete inimeste (Homo sapiens) vahel.

Füüsiliselt oli Homo heidelbergensis juba lähedal tänapäevastele inimestele. Nende keskmine pikkus  oli umbes 1,6–1,8 m ning nad olid suhteliselt tugevad ja robustsed. Ajumaht varieerus vahemikus 1100–1400 cm³, olles keskmiselt suurem kui Homo erectus´el. Nende koljude kuju oli juba lähedal kaasaegse inimese omale, kuid mõnedel juhtudel võis neil endiselt olla jälgi eelkäijatele omastest füüsilistest tunnustest, nagu väljaulatuvad kulmukaared.

Homo heidelbergensis oli edukas jahimees ja korilane, kes suutis kohaneda erinevate keskkonnatingimustega. Nad kasutasid tööriistu, sealhulgas käsitöökindlaid kivikilde ja tükke, mis olid eelnevatest liikidest keerukamad. Tööriistade valmistamine ja kasutamine oli neile oluline oskus, mis aitas jahipidamisel, toiduvalmistamisel ja muudel igapäevastel ülesannetel.

Homo heidelbergensis oli tõenäoliselt segatoiduline, hõlmates liha, kalu, taimi ja muud kättesaadavat toitu vastavalt piirkonnale ja hooajale. Nad võisid ka kasutada tuld, mis võimaldas neil laiendada oma toiduvalikuid ja kaitsta end külma eest.

Homo heidelbergensis mängis olulist rolli inimese evolutsioonis, kuna see liik andis aluse neandertali inimese ja kaasaegsete inimeste tekkele. Arvatakse, et Homo heidelbergensis oli üks eelkäijatest, kellest tekkisid eraldi evolutsiooniliinid, mis viisid Homo neanderthalensis’e tekkimisele  Euroopas ja Homo sapiens’i tekkele Aafrikas.

tuntud ka kui neandertallased, oli arhailiste inimeste liik, kes elas Euroopas ja osas Lääne-Aasia piirkondades umbes 400 000 kuni 40 000 aastat tagasi. Nad on meie lähimad teadaolevad väljasurnud sugulased, jagades ühist esivanemat meiega umbes 600 000 kuni 700 000 aastat tagasi.

Neandertallastel oli tugev ja robustne kehaehitus, mis oli kohandunud külmades keskkondades ellujäämiseks. Neil oli jõuline kehaehitus, lühemad jäsemed võrreldes tänapäeva inimestega, mis aitas neil kehasoojust säilitada. Nende keskmine pikkus oli sarnane või veidi lühem kui tänapäeva inimestel.

Üks kõige silmatorkavamaid tunnuseid neandertallaste juures oli nende koljustruktuur. Neil oli suur ja piklik kolju, millel oli märgatav kulmukaar ja madal kaldus otsmik. Neil oli ka iseloomulik nägu, millel oli väljaulatuv keskosa ja suurem nina võrreldes tänapäeva inimestega. Neandertallaste keskmine ajumaht oli umbes 1200–1740 cm³, mis on suurem kui enamiku tänapäeva inimeste keskmine ajumaht. Erinevate neandertali isendite ajumaht võis siiski varieeruda. Üldiselt on neandertallaste ajumaht suurem kui varasematel inimliikidel, kuid on oluline meeles pidada, et ajumaht ei ole otsene intelligentsuse näitaja.

ehk Denisova inimene on väljasurnud inimliik, kes elas umbes 300 000 kuni 50 000 aastat tagasi Ida-Aasias. See liik sai oma nime Denisova koopa järgi, kus leiti esimesed fossiilid ja DNA jäänused.

Homo denisovani´d on teadaolevalt lähedalt seotud nii Homo sapiens’i kui ka neandertali inimestega. Arvatakse, et nad olid geneetiliselt ja füüsiliselt erinevad nendest kahest liigist ning moodustasid eraldi haru inimpuus.

Seni on teada väga piiratud arv Denisova inimeste fossiile. Esimesed jäänused leiti 2010. aastal Siberi Denisova koopast, sealhulgas sõrmeluude fragmendid ja hambad. Lisaks sellele on saadud Denisova inimeste DNA jäänuseid, mis on aidanud kaasa nende geneetilise profiili uurimisele.

Denisova inimeste DNA analüüs on näidanud, et nad jagavad geneetilist pärandit nii Homo sapiens’i kui ka Neandertali inimestega. Arvatakse, et Homo denisovani´d ja Homo sapiens ristusid omavahel, mille tulemusena kandis tänapäeva inimene mõningaid Denisova inimeste geene.

Siiani on Denisova inimeste kohta teada vähe füüsilisi omadusi, kuna säilinud fossiilid on fragmentaarsed. On spekuleeritud, et nad võisid olla füüsiliselt sarnased Neandertali inimestega, kuid täpsemaid andmeid nende välimuse kohta pole veel kindlaks tehtud.

Kuigi Denisova inimene on välja surnud, on nende geneetiline pärand osa tänapäeva inimeste DNA-st, eriti Aasia päritolu inimestel. Denisova inimeste uurimine ja nende geneetilise pärandi mõistmine on aidanud avastada meie inimliigi mitmekesisust ja evolutsioonilist ajalugu.

tuntud ka kui tänapäeva inimene, on ainus ellujäänud inimliik perekonnas Homo. Homo sapiens ilmus umbes 300 000 aastat tagasi ja on tänaseni domineeriv inimliik Maal.

Homo sapiens’il on mitmeid unikaalseid omadusi, mis eristavad teda teistest inimliikidest. Üks olulisemaid omadusi on suur aju maht, mis võimaldab keerulist mõtlemist, loovust, keele kasutamist ja keeruliste tööriistade valmistamist. Tänapäeva inimese keskmine ajumaht on umbes 1300–1400 cm³.

Füüsiliselt on Homo sapiens’il kõrge otsmik, õrnemad näojooned ja vähem väljaulatuvad kulmukaared võrreldes varasemate inimliikidega. Meie kehaehitus on kohastunud püstise kõndimise ja pikamaajooksu jaoks. Oleme keskmise suurusega kehaehitusega, pikemate ja peenemate jäsemetega.

kuulub liiki Homo sapiens sapiens, tuntud ka kui kromanjoonlane või tänapäeva inimene, on ainus ellujäänud inimliik perekonnas Homo. Kromanjoonlased on meie lähimad sugulased ja esindavad tänapäeva inimeste kaasaegset vormi.

Kromanjoonlastel on anatoomilised ja füsioloogilised omadused, mis eristavad neid teistest liikidest. Üldiselt on neil keskmise suurusega kehaehitus, pikemad ja peenemad jäsemed võrreldes varasemate inimliikidega ning suhteliselt suur aju maht, umbes 1300–1400 cm³.

Nende kolju on ümar ja sile, kõrge otsmikuga ning kulmukaarteta. Näojooned on peenemad võrreldes teiste inimliikidega, nina on väiksem ning lõug on väljaulatuv. Kromanjoonlastel on ka märkimisväärselt keerukas keel, mis võimaldab neil keerulist suhtlust ja informatsiooni jagamist.

Oluline osa kromanjoonlaste kohanemisest ja ellujäämisest tuleneb nende intellektuaalsetest võimetest ja keerukast kultuurist. Nad on välja töötanud arenenud tööriistade kasutamise oskused, kohandanud end erinevatesse keskkondadesse ning loonud sotsiaalseid struktuure ja koostöövorme.

Kromanjoonlaste geneetiline mitmekesisus on märkimisväärne, mis võimaldab neil kohaneda erinevate ökoloogiliste ja kliimatingimustega üle maailma. Nad on läbi teinud pika evolutsioonilise protsessi ning on tänapäeval globaalselt levinud, moodustades erinevaid etnilisi, kultuurilisi ja keelelisi rühmi.

on tuntud ka kui tänapäeva inimene, on meie kaasaegne inimliik, kellele me kuulume. Homo sapiens sapiens on evolutsiooniline haru, mis eraldus teistest Homo sapiens´i alamliikidest umbes 200 000 aastat tagasi.

Füüsiliselt on Homo sapiens sapiens  sarnane Homo sapiens’iga.

Kultuuriliselt on Homo sapiens sapiens välja töötanud mitmekesiseid oskusi ja teadmisi. Oleme loonud keerulisi keeli, arendanud kunsti ja muusikat, välja töötanud süsteeme, nagu kirjasüsteemid ja arvutid, ning kasutanud tehnoloogiat erinevates valdkondades.

Homo sapiens sapiens’i edukus on suuresti seotud meie võimega kohaneda erinevate keskkonnatingimustega ja arendada keerukaid sotsiaalseid struktuure. Oleme loonud mitmekesiseid kultuure, uskumusi, traditsioone ja väärtusi ning suudame suhelda ja koostööd teha teistega erinevates ühiskondlikes ja majanduslikes süsteemides.

Tänapäeva inimene on levinud peaaegu kõikjal Maal ja on suutnud kohanduda erinevate keskkonnatingimustega, olgu selleks kõrb, džungel, tundra või linnakeskkond. Homo sapiens sapiens’i ülekaalukas kohanemisvõime, tehnoloogilised edusammud ja suhtlusoskused on võimaldanud meil muuta oma elukeskkonda ja mõjutada teisi liike.

On oluline märkida, et Homo sapiens sapiens on mitmekesine liik, mis hõlmab erinevaid etnilisi, kultuurilisi ja keelelisi rühmi üle kogu maailma. See mitmekesisus on rikastanud meie kultuuri, teadmisi ja mõistmist maailmast.

Homo sapiens ja Homo sapiens sapiens on tegelikult sama liigi erinevad nimetused. Mõlemad terminid viitavad tänapäeva inimesele. Alguses kasutati terminit Homo sapiens, et viidata inimliigile, kellel on mõistus ja suutlikkus mõista. Hiljem lisati liigi teisele osale “sapiens” täpsustuseks, et rõhutada meie kaasaegset vormi võrreldes teiste varasemate Homo sapiens´i alamliikidega, näiteks Homo sapiens neanderthalensis (neandertallane).

Seega, Homo sapiens sapiens on tänapäeva inimene, kes kuulub liiki Homo sapiens. Need kaks terminit viitavad samale inimliigile, kuid kasutavad lihtsalt erinevaid täpsustusi või sünonüüme. Mõned teadlased eelistavad kasutada täpsemat terminit Homo sapiens sapiens, et eristada meid varasematest inimliikidest ja rõhutada meie kaasaegset vormi.