Bioloogia kursus gümnaasiumiõpilastele

4. Kohastumine

Loodusliku valiku teooria, milleni lisaks Darwinile jõudis ka Wallace, seisnes selles, et muutused erinevates organismides on seotud nende erineva suutlikkusega ellu jääda ja paljuneda – tulemuseks on kohastumused ehk adaptsioonid ehk omadused, mis võimaldavad paremini keskkonnas edukas olla.

Kohastumine (ehk evolutsiooniline adapteerumine) on organismirühmade pöördumatu otstarbekohane ümberkorraldumine, sealhulgas sobitumine uute elamistingimustega. Kohastumine on seotud geneetiliste muutustega.

Kohastumus on bioloogias organismi anatoomiline struktuur, füsioloogiline protsess või käitumisjoon, mis on kujunenud loodusliku valiku tulemusena (kohastumise käigus) ning suurendab tõenäosust jääda ellu ning saada rohkem järglasi.

Kohastumuste selgitamine on olnud loodusteaduses põhjapanevaks probleemiks. Enne 1859. aastat, kui Charles Darwin avaldas teose “Liikide tekkimine”, võeti kohastumuste olemasolu kas lihtsalt teadmiseks või omistati selle tekitamine jumalale.

Darwin kogus palju tõendeid organismide evolutsioonilise päritolu kohta ning andis evolutsioonile seletuse loodusliku valiku teooria näol. Sellega nihkus kohastumuste ja looduse plaanipärasuse probleem täielikult loodusteaduse pädevusse.

Kohastumusi on väga palju, neid saab grupeerida erinevatel alustel, kuid väga paljud on neist kaitsekohastumused kas keskkonnatingimuste talumiseks, kaitseks nii röövloomade, parasiitide, külma ja kuuma, kuiva ja liigniiskuse vastu kui ka väga paljude teiste ümbritsevate tingimuste vastu, sh teiste organismide kahjuliku mõju vastu.

**Kohastumuste näiteid**
Koadaptatsioon Koevolutsiooni puhul, kus ühe liigi olemasolu on tihedalt seotud teise liigi eluga, järgneb ühes liigis tekkivatele uutele või “täiustatud” kohanemistele sageli vastavate omaduste ilmumine ja levik teises liigis. Teisisõnu, mõlemad liigid käivitavad vastastikku loodusliku valiku teises liigis.
Mimikri Piltidel A ja B on kujutatud tõelised herilased, teised kujutavad jäljendajaid: kolm hõljukliblikat ja üks mardikas. See on maitsva liigi poolt maitsva või kahjuliku liigi (mudeli) jäljendamine, millega saavutatakse valikuline eelis, kuna kiskjad väldivad neid, arvates, et tegemist on teise liigiga.
Paarilise valik Kuulus kohastumus on paabulinnu dekoratiivne saba, mis vähendab tema manööverdusvõimet ja lendu ning on äärmiselt silmatorkav, lisaks maksab selle kasvamine toiduressursse. Darwin seletas selle eeliseid seksuaalse valiku kaudu, mis annab eelise paarlise valikuks.
Kaitsekohastumused
Röövloomavastased kohastumused on evolutsiooni käigus välja kujunenud mehhanismid, mis aitavad saakloomi nende pidevas võitluses röövloomade vastu. Kogu loomariigis on välja kujunenud kohastumused selle võitluse iga etapi jaoks, nimelt avastamist vältides, rünnakut tõrjudes, tagasi lüües või põgenedes.
Varjevärvus võimaldab taustaga ühtesulandumist, et jääda märkamatuks.
Maskeerumine Loomad võivad varjuda, maskeerudes mittesöödavateks objektideks. Näiteks liblikas näeb välja nagu surnud leht.
“Häirekellad” Rühmades elavad loomad annavad sageli häälekalt teada ja hoiatavad rünnaku eest. Näiteks kasutavad ahvid erinevaid hüüdeid sõltuvalt rünnaku iseloomust: kotka puhul köhatus, leopardi või muu kassi puhul vali haukumine,	[[{“fid”:”81286″,”view_mode”:”default”,”type”:”media”,”attributes”:{“style”:”width: 340px; height: 357px;”,”alt”:””Häirekellad””,”class”:”media-element file-default”}}]]
Röövli ehmatamine Paljud nõrgalt kaitstud loomad, sealhulgas koid, liblikad ja peajalgsed, näiteks kaheksajalgsed, kasutavad ähvardava või ehmatava käitumise mustreid, nagu näiteks silma imitatsioonide äkiline näitamine, et peletada või hetkeks häirida kiskjat, andes saakloomale seega võimaluse põgeneda. Mürkide või muude kaitsevahendite puudumisel on see sisuliselt bluffimine.
Jälituse vältimine Jälitussignaalid on käitumissignaalid, mida saakloomad kasutavad, et veenda kiskjaid neid mitte jälitama. Näiteks gasellid hüppavad kõrgele jäikade jalgade ja kumera seljaga. Arvatakse, et see annab kiskjatele märku, et nad on väga heas vormis ja suudavad kiskjat edestada. Selle tulemusel võivad kiskjad valida teise saagi jälitamise, mille puhul on suurem tõenäosus olla edukas.
Surnu teesklemine Tooniline liikumatus on refleksreaktsioon, mis simuleerib surnukeha asendit. Kiskja kaotab huvi “surnud” saagi vastu. Ka muud häire sümptomid, nagu süljeeritus, urineerimine ja defekatsioon, võivad põhjustada kiskja huvi kaotamist.
Tähelepanu kõrvalejuhtimine Tähelepanu kõrvalejuhtimine meelitab kiskjate tähelepanu eemale saakobjektist, tavaliselt pesast või poegadest, mida kaitstakse, nagu näiteks siis, kui mõned linnud teesklevad maas hüpeldes purunenud tiibu.
Kaitsvad struktuurid Paljud loomad on röövloomade eest kaitstud soomusega, mis koosneb kõvast karbist (nagu enamik molluskitest ja kilpkonnadest), nahast või soomusest (nagu roomajatel), mis on nõelataoline struktuur, mida kasutatakse röövloomadele valu tekitamiseks.
Röövlooma segadusse ajamine Suurtes rühmades elavad isendid võivad olla rünnaku eest turvalisemad, sest suur rühm võib kiskjat segadusse ajada. Kui rühm liigub, on kiskjal raskem üksikut saaklooma sihtida. Kõikide karjas olevate sebrade triibuline muster võib kiskjat segadusse ajada, mistõttu kiskjal on raskem keskenduda üksikutele sebradele. Lisaks tekitavad sebrade triibud kiirelt liikudes kiskja silmis segadust väreleva liikumispimestuse efekti tõttu.

Kohastumuse tekke eelduseks on individuaalsed pärilikud muutused, mis annavad materjali looduslikule valikule. Valiku tagajärjel kujunevad soodsatest individuaalsetest muutustest tervele populatsioonile või liigile omased kasulikud muutused.

Kohastumused on organismidele kasulikud vaid teatud tingimustes teatud aja vältel. Kohastumuste suhtelisus väljendub ka asjaolus, et kohastumused ei ole täiuslikud.

Täiendav info ja harjutusülesanded

Kohastumuste kujunemine https://vara.e-koolikott.ee/taxonomy/term/2402