Õppeprotsessi terviklikkus

Kujutage ette õpilase koolipäeva, mille esimene tund on kirjandus. Esmalt selgitab õpetaja ajurünnaku abil välja laste eelteadmised Juhan Liivist. . . Teine tund on keemia. Õpetaja selgitab ajurünnaku abil välja laste eelteadmised elektrolüüsist. . . Kolmandaks tunniks on muusika. See algab ühise laulmisega, seejärel selgitab õpetaja välja, mida mäletavad lapsed noodipikkuste ülesmärkimisest, et kirja panna muusikapala rütmi. . . Neljas tund on matemaatika. Õpetaja selgitab ajurünnaku abil, millised on laste (eel)teadmised vektorite liitmisest . . .

Kirjanduse tunnis ütleb õpetaja, et täna on teemaks Juhan Liivi elu ja luule, kirjutab teema tahvlile ja palub lastel see vihikusse kirjutada. Pealkirja alla tulevad vihikutesse Juhan Liivi sünniaastad, olulisemad daatumid eluloost ja luule liigid (isamaaluule, loodusluule jms). Keemia õpetaja kirjutab tahvlile „elektrolüüs“ ja dikteerib õppijatele elektrolüüsi definitsiooni. Seejärel palub ta avada õpikus lk 36 ja kirjutada vihikusse ümber kastis olev tekst. Muusikatunnis alustatakse varemõpitud laulu ühislaulmisega. Seejärel palub õpetaja avada õpikus lk 14 ja korrata nootide pikkusi. Järgneb frontaalne küsitlemine – õpetaja kirjutab nt neljandik-, kaheksandik- ja kuueteistkümnendiknoodid (“ta”, „ti-ti”, “tiri-tiri“) tahvlile ja küsitleb õpilasi ning lubab järgmisel tunnil teha rütmidiktaadi. Matemaatika õpetaja kontrollib esmalt koduste ülesannet vastuseid. Seejärel kirjutab ta tahvlile uue teema – vektorite liitmine – ja hakkab lahendama näidisülesannet, paludes lastel see oma vihikutesse ümber kirjutada.

Õpilase esimene tund on kirjandus. Õpetaja palub lastel meenutada, mida nad teavad Juhan Liivist, pakkuda tema eluaastaid (väike võistlusmoment – kes eksib kõige vähem või paneb suisa täppi, IT-vahendite kasutamine pole lubatud). Järgnevalt pannakse klassi seinale 30 luuletust ja iga laps peab individuaalselt arvama, millised neist võiksid kuuluda Juhan Liivile . . . 

Teine tund on keemia. Õpetaja kirjutab tahvlile sõna „elektrolüüs“ ja palub kõigil minuti jooksul vaikselt mõelda, mis tal selle sõnaga seostub. Seejärel palub ta soovijatel oma assotsiatsioone jagada (kusjuures need, kes on kõnelejaga nõus – kellel endal tuli sarnane või sama idee, annavad sellest märku käe tõstmisega). Esimesena tuuakse välja, et see on seotud elektriga (tõusevad kõik käed), teine idee, et see on seotud valgusega, mille peale tõuseb paar kätt. Järgmine seos on elektrivool vedelikus, sellega nõustub kõhklevalt umbes kolmandik õpilastest. Nüüd uurib õpetaja, kas on keegi, kes teab täpsemalt, mis see „elektrolüüs“ olla võiks ja on valmis seda teistelegi rääkima. Leidub kolm julget. Esimene neist räägib, et see on elektrivool vedelikes, mille käigus tekib mingi uus aine. Õpetaja kuulab, teeb mõned märkmed ja uurib, kas teised kaks (ning ülejäänud klass) on selgitusega rahul või tahaksid midagi lisada. Üks „teadjatest“ nõustub esimesena kõnelenuga, teine täpsustab, et see ei saa olla toimuda igasugustes vedelikes, vaid ainult neis, mis juhivad elektrit, st nt vees, kus on midagi lahustunud ja lisab, et seda kasutatakse esemete õhukese metalliga katmiseks, nt kroomimisel ja nikeldamisel ning ta isa teeb seda töö juures üsna tihti. Õpetaja toob mõlema õpilase sissejuhatusest välja need kohad, mis on tõesed (Tõepoolest, Toomas, sa tõid õigesti välja, et. . . ) ning pakub välja, et järgnevalt võiksid nad sooritada väikse katse. . .

Kolmas tund on muusika. See algab varem õpitud laulude ühislaulmisega. Pärast seda laseb õpetaja õppijatel kuulata üht uut laulu (salvestust) ja palub refrääni rütmis kaasa plaksutada. Kui laul lõpeb, teeb ta mõnele (tublimale) lapsele, kellele rütm meelde jäi, ettepaneku seda teistele ette plaksutada, paludes igal lapsel proovida rütm kirja panna. Seejärel moodustatakse paarid lastest, kes muusikat ei õpi / muusikakoolis ei käi, paarilised võrdlevad oma vihikuid. Lisaks on klassis viis „eksperti“ – muusikat õppivat last. Kui mõnel paaril tekib küsimusi (rütm on erinevalt kirja pandud ja kumbki ei tea, kuidas on õige), siis lähevad nad mõne „eksperdi“ juurde, kelle ülesanne on esmalt kahtlane koht uuesti ette plaksutada ja kui sellest vihjest jääb väheseks, siis ka selgitada, mis rütmiga tegemist on ja kuidas seda kirja panna, kontrolliks võivad paarid kasutada ka õpikut lk 14, kus tabelina on kirjas erinevad nootide pikkused . . .

Neljas tund on matemaatika. Õpetaja palub lastel grupiti moodustada matkamarsruudid Eesti kaardil, milles läbitakse vähemalt kolme vaatamisväärset paika ning hinnata (orienteeruvalt), mitmekilomeetrine matk tuleb ning kui kaugel on nad erinevatel hetkedel matka algus- ning lõpp-punktist. Ülesande tulemuste põhjal meenutatakse grupiti, mida teatakse vektorite liitmisest . . .