Sageli arvatakse, et kujundav hindamine on (ainult või eelkõige) detailne kirjalik tagasiside igale õppijale. See tagasisidestamine toimub sageli õppeprotsessi lõpul, aga on ka arvatud, et põhjalikku kirjalikku tagasisidet vajab iga õppija töö või sooritus. Sellest omakorda järeldatakse, et kujundav hindamine on miski, millest tasuks oma töös pigem hoiduda – liiga suur vaev! Ehkki põhjalik individuaalne kirjalik tagasiside võib õppimist tõepoolest tõhusalt toetada, on võimalik õppimist toetavat hindamist rakendada ka nii, et selline tagasiside on minimaalne või puudub üldse.
Kas arvate, et õppimist toetav hindamine eeldab detailsete hindamismudelite koostamist? Vaadake videot:
Kolmandate osapoolte sisu nägemiseks palun nõustu küpsistega.
http://www.uttv.ee/naita?id=20754
Teine levinud väärarusaam on, et kujundav hindamine on (ainult või eelkõige) detailsete eristavate hindamismudelite koostamine iga riikliku õppekava õpitulemuse kohta. Selliste mudelite koostamisel muutub kriteeriumide valik (mida töös või soorituses väärtustada ja hinnata) ning eriti tasemete eristamine (milline töö või sooritus on “3” ja milline juba “4”) mõnikord vägagi keerukaks. See väärarusaam on koolides üsna levinud, nii mõneski koolis on alguses suure hooga asutud mudeleid koostama ja peagi sellest tööst loobutud – liiga suur vaev! Ehkki põhjalik ja tasemeti avatud hindamismudel võib õppimist (eriti valdkonnas vähemvõimekate õppijate puhul) tõepoolest tõhusalt toetada, on võimalik õppimist toetavat hindamist rakendada ka ilma hindamismudeleid kasutamata – see on lihtsalt üks võimalus paljude seas!
Protsessihinnete (sage) panemine ei pruugi olla seotud õppimise toetamisega. On võimalik, et mõned õppijad pingutavad rohkem, kui hindesaamise võimalus (“oht”) on pidevalt läheduses. Sedalaadi õhkkond on siiski seotud välise motivatsiooni, õpetajapoolse võimu ja kontrolliga ning enamasti ei toeta see sisemiselt motiveeritud ja arusaamisega õppimist – hinde nimel on mõnedki õpilased valmis spikerdama, maha kirjutama, plagieerima. Protsessihinded ei anna võimalust väärtustada arengut – hetkeseis pannakse kirja ja nii see ka jääb. Juhul kui protsessihinded on pigem õppijate endi jaoks (informeerivas rollis) ja ei lähe kuhugi kirja või arvesse, võib õppimist toetava hindamise osa olla ka protsessihinnete panemine. Siiski ei ole numbriline tagasiside siin parim variant. Pigem on oluline, et õppijad saaksid õppeprotsessi kohta sisulist pidevat tagasisidet.
Üha rohkem on siiski neid õpetajaid, kes teavad, et õppimist toetav hindamine pole „hindamine“ selle sõna tavalises mõttes.
Õppimist toetav hindamine toimub pidevalt õppeprotsessi vältel ning hinnetega ei pruugi sel midagi ühist olla.
Märksõnadena tuuakse välja pidev andmete kogumine õppeprotsessi eel ja ajal (st eelhindamine, vahehindamine ja protsessihindamine), õppija kaasamine andmete kogumisse, õppe kavandamisse ja õppimise eest vastutamisse (enese- ja kaaslasehindamine), võimalikult kõigi õppijate, aga loomulikult ka õpetajate teadlikkus olulistest õppe-eesmärkidest (eesmärkide tutvustamine, jagamine, ühine sõnastamine) ja sellest, milline sooritus/töö nende eesmärkide saavutamist või nende poole liikumist näitab (hindamismudelite, hindamiskriteeriumite kasutamine), motiveeriv / kirjeldav tagasiside, mis annaks õppijale teada, kus ta on ja mida konkreetselt teha, et astuda järgmine samm oma arengus.
Kõigi nende tõepoolest õppimist toetava hindamisega seostuvate märksõnade puhul on oluline mitte unustada küsimust: Miks?
Nii hindamismudelite, kirjaliku tagasiside, kui ka õppijate taseme ja edasimineku kohta info kogumise puhul ei tohiks need saada asjaks iseeneses – neid on tarvis just sedavõrd ja sellises mahus, et need toetaksid võimalikult hästi võimalikult kõigi õppijate õppimist.
Ei rohkem, ei vähem.
Loe lisaks!
Õppimist toetava hindamise rakendamist takistavad ka mitmed laiemad õppimise ja õpetamisega seotud müüdid. Neist on lühike ingliskeelne ülevaade näiteks Valerie Straussi artiklis “Seven misconceptions about how students learn“.
