Õppimist toetav hindamine õppeprotsessis
Õppimist toetava hindamise üks põhiideid on, et õppeprotsessi käigus tuleb koguda andmeid ja neid kasutada mitte õppijate reastamiseks, tublimate väljavalimiseks vms, vaid selleks, et muuta õppeprotsess tõhusamaks ja tulemuslikumaks.
Lihtne, kas pole!
Järgnevalt näide ühe kompleksse õppeülesande kavandamistsüklist. Ühtlasi on see õppimist toetava hindamise tsükkel.
Klassiõpetaja Piret seadis oma kolmanda klassi õpilastele (lähtudes riiklikust õppekavast) eesmärgiks, et nad oskaksid teksti selgelt ja arusaadavalt ümber jutustada (paras kõnetempo, piisav hääle tugevus, teksti sisuga sovib intonatsioon) ning teksti mõtte oma sõnadega kokku võtta. Selle eesmärgi olulisust antud klassis kinnitasid ta vaatlustulemused. Ehkki klassis leidus õpilasi, kellel need eesmärgid olid saavutatud, leidus ka teisi – mõned kippusid jutustamisel kiirustama, rääkisid liiga vaikselt või ilmetult, ei artikuleerinud sõnu piisavalt, nii et kuulajal oli raske aru saada või jälgida. Oli ka õppijaid, kes arvasid, et teksti jutustamiseks tuleb see pähe õppida ja sõna-sõnalt ette kanda.
Ka kunstiõpetuses oli õpetajal eesmärk, et õpilane joonistaks teemakohase pildi, milles paberipind oleks hästi ära kasutatud, peategelased fookuses ning objektid pildil oleksid ka korralikult värvitud. Selleski osas oli õpilaste tase vaatluste ja varasemate tööde/soorituste analüüsi põhjal erinev. Oli tublisid joonistajaid, kellele meeldis tekstide illustreerimine ning kes joonistustöösse ka hoolsalt ja põhjalikult suhtusid. Samas oli eriti poiste seas neid, kes ei viitsinud eriti oma kunstitöödega tegelda, visandasid paari joonega nn “kriipsujukud” ja ei hoolinud nende värvimisest, või kui, siis toimus see väga lohakalt.
Mõtlemisülesanne
Mida võib õpetaja, kes on sarnases olukorras kui õpetaja Piret, oma õpilastega nende eesmärkide saavutamiseks teha? Pange kirja mõned võimalikud ideed. Kui õpite koos paarilisega, arutage need ka temaga läbi! Seejärel vaadake koos allpakutud variante. Tooge välja nende plussid ning ohud ja avage ripptekstid. Kas jõudsite sarnasele tulemusele või arvate hoopis teisiti? Arutlege selle üle paarilisega!
Näites kirjeldatud õpetaja seda ka kasutas. Õppijate sooritusi analüüsides nägi ta, et mõnedel õppijatel pole ümber jutustamisega probleeme, ent teistel ei tule see veel nii hästi välja, kui võiks. Kui kõigil õpilastel tuli jutustada sama juttu, nägi õpetaja ka, et selline ülesandepüstitus pole kuigi motiveeriv ei jutustajatele ega kuulajatele. Paremini sujus asi siis, kui erinevad lapsed said samast jutust erineva lõigu. Nüüd aga muutis mõnede õpilaste puudulik jutustamisoskus kogu terviku jälgimise keerukaks.
Juhul kui nad joonistamisest ei hooli ning illustreerimisülesanne nende jaoks ebaoluline tundub (nt töövihikusse või töölehele pildi lisamime, mille ainus mõte on nende jaoks õpetaja nõudmise täitmine, sest ise nad seda pilti sinna ei teeks), võivad korduvad samalaadsed ülesanded nende motivatsiooni hoopis veelgi vähendada.
Kui eraldi probleemiks on veel lohakas värvimisoskus ja õpetaja selle oskuse parandamiseks pakub lastele rohkesti värvimist nõudvaid töölehti, võib juhtuda, et mõnede vähemotiveeritud laste töölehtede värvimise kvaliteet aja jooksul hoopis halveneb.
Korduva harjutamise ja proovimise variant toimib tõhusalt vaid siis, kui sellega koos kasutatakse ka järgnevat, või veel parem – viiendat varianti – kui on koos lastega täpsustatud ka edu kriteeriumid (hea ümberjutustuse või illustratsiooni olulised tunnused) ning lapsed neid ka ise eesmärgiks seavad ja väärtustavad.
Näiteks kui õppija teab, et tema probleem on liiga tempokas kõne ja ta proovib hoogu maha võtta. Või siis teab ta, et ta jutustus kõlab monotoonselt ning ta püüab teadlikult häälele värvi anda, erinevate tegelaste kõnet erinevalt intoneerida jne. Joonistusel püüab laps kasutada paremini paberipinda või hoolsamalt värvida jne.
Siiski on ka sellisel juhul nii jutustajal kui kuulajatel vähe motivatsiooni sama tekstiga (üha) uuesti katsetada ning püüda kas rahulikumas tempos, selgemalt, ilmekamalt, rohkem oma sõnadega vms rääkida. Klassi ees vastamine võib mõnedel õpilastel seostuda ka esinemisärevusega. Ka joonistamisel, eriti kui põhiprobleem on püsivus ja korralik värvimine, ei anna korduvad ülesanded või ümbertegemine soovitud efekti, pigem vastupidi.
Joonistuse puhul võib ta rõhutada, et oluline on pilt korralikult “täis joonistada” (paberipind ära kasutada), värvides piirjoontes püsida jne.
Juhul, kui need kriteeriumid (osadele) õpilastele arusaamatuks, raskesti saavutatavaks või ebaoluliseks jäävad, siis ei tõusnud edu kriteeriumite tutvustamisest siiski loodetud tulu. Näiteks ei pruugi III klassi laps mõista, mida tähendab “artikuleeritud”.
Siin aitab eesmärkide “tõlkimine” lastele arusaadavasse keelde, nt see, et õpetaja palub need oma sõnadega ümber öelda, kaaslasele tutvustada vms.
Ka täiesti mõistetav eesmärk võib osutuda raskesti saavutatavaks (vaiksel kõnelejal võib olla väga keeruline valjemini rääkida, ehkki ta teab, et seda talt oodatakse).
Sedalaadi eesmärkide puhul on suurimaks ohuks tihti see, et õppijad peavad neid ebaoluliseks. Näiteks kui laps ei saa aru, mispärast peaks aega viitma igava värvimistööga, ei motiveeri teda teadmine, et õpetaja ootab, et värvimine oleks hoolsalt teostatud ja paberipind kenasti kasutatud – tema tahab pildiga edastada oma sõnumit ja teha seda minimaalse aja ja energiakuluga ning “kriipsujuku” on selleks otstarbeks igati sobiv. Juhul, kui õpetaja kasutaks numbrilisi hindeid, võiks ta muidugi halva hinde ähvardusel sundida õppijaid siiski oma jutustamist harjutama ja korralikult värvima. Õpetaja Piret töötab aga koolis, kus I kooliastmel numbrilisi hindeid ei panda, nii et tema pidi leidma tee õppijate sisemiseks motiveerimiseks
Kaaslaste vigade väljatoomine võib nende motivatsiooni vähendada, seepärast on parem analüüsida anonüümseid etteasteid nt Internetist või siis õpetaja enda näitemängu nt käpiknukkudega – karu võib mängus jutustada nt aeglaselt ja tuimalt, jänes kiirustab, orav on teksti sõna-sõnalt pähe õppinud jne.
Lapsed toovad paaris või grupiviisiliselt välja iga looma (või eisneja) tugevused ja nõrkused ning ühiselt leitakse, mis teeb ühe ümberjutustuse heaks ja mis pigem vähendab selle väärtust. Selliselt loodud edu kriteeriumite pluss on, et need pole mitte õpetaja, vaid laste endi poolt pakutud, seega neile mõistetavad ja eeldatavasti ka nende poolt rohkem väärtustatud.
Vaadake järgnevat videot ja tooge välja, milliseid õppimist toetava hindamise võimalusi selle koostamine pakkus.
Analüüsiülesanne
Vaadake järgnevat videot ja tooge välja, milliseid õppimist toetava hindamise võimalusi selle koostamine pakkus? Arutage sel teemal ka oma kaaslasega. Kas märkasite samu või erinevaid aspekte?
