Edasiviiv tagasiside

See vastus on kooskõlas õppimist toetava hindamise ideedega. Need aga põhinevad uuringutulemustel – näiteks John Hattie on oma metauuringutes välja toonud, et just töös või soorituses tunnustust väärivate aspektide ja tugevuste välja toomine toetab kõige tõhusamalt õppijate edasist arengut. See annab neile infot selle kohta, mida nad juba suudavad, ning julgust edasi minna.

Jätkake samas vaimus ja teie õpilased rõõmustavad teid (ning iseennast ja oma vanemaid) mitte üksnes motivatsiooni, vaid ka heade tulemustega!

See vastus on meie koolis täna kahjuks veel väga levinud. Kontroll ja hindamine keskendub eelkõige õppijate vigadele. Selline lähenemine ei toeta uuringutulemuste põhjal aga õppijate õpimotivatsiooni (vt Chan jt, Hattie & Timperley) ja suunab kasutama õpistrateegiaid, mis pigem keskenduvad vigade vältimisele kui õppimisele (vt Butler, Pulfrey jt.).
 

Edasiviiv tagasiside toobki välja mõlemad. Aga milline on nende kahe osakaal? Kui kaldute pigem tugevuste väljatoomisele, olete õigel teel! Vigade asemel võiks aga rääkida arengukohtadest.

Ehkki õpilasele tuleks tutvustada eelkõige tugevusi, tasub välja tuua ka mõned arengukohad – need aspektid, millele mõeldes õpilane saaks oma tööd või sooritust edaspidi veelgi paremaks muuta. Arengukohtadega ei tasu aga liiale minna – on ilmselge, et algaja ei suuda oma töös järgida kõiki aspekte. Tuleks välja tuua just neid asju, mida õppija (mõningase pingutusega) suudab muuta (ning nii ka ise oma arengust rõõmu tunda).
See, et te kõiki vigu korraga ei maini, ei tähenda, et te neid ignoreerite või aktsepteerite – õpetaja võib enda jaoks märkmeid teha väga erinevate vigade kohta. Ent tagasisidet õppijale tasub anda fokuseeritult – keskendudes just mõnele konkreetsel arengukohale, mille muutmine on õppija jaoks arusaadav ja eakohane.