Mis on õppimist toetav hindamine?

Kui valisite selle vastuse, siis kuulute enamuse hulka. Õpetajate esma- ja täienduskoolituse kogemused, samuti hindamisuuringu (Jürimäe jt 2012) tulemused näitavad, et Eesti õpetajad seostavad hindamist kooli- ja klassiruumi kontekstis just numbriliste hinnete panemisega. Seda traditsiooni on toetanud varasemad haridusministri hindamismäärused, mis on aastaid keskendunud just kokkuvõtvale numbrilisele tagasisidele, ning laste ja vanemate ootused ja arusaamad.

Õppimist toetava hindamise (kujundava hindamise) teemaga tutvumisel lugesin palju ingliskeelseid artikleid. Ja tegelikult läks mul peaaegu aasta, et neist aru saama hakata – artiklid olid toredad ja aktiivõppekesksed, aga hindamisest oli neis juttu üsna vähe. Räägiti eesmärgistamisest, eesmärkide jagamisest õpilastega, erinevatest tagasiside andmise viisidest, refleksioonist, enda ja teiste tööde analüüsist, arengu kohta andmete kogumisest ja arengu nähtavaks tegemisest nt graafikute abil. Ja üsna vähe (või üldse mitte) hindamisest – nii mulle näis. Ingliskeelne “assessment” või “evaluation” on siiski palju laiem mõiste kui nt “grading” või “marking”. Ja just seda laias tähenduses hindamist – info kogumist, kaalumist, kasutamist – peetakse silmas hindamise alastes artiklites. Kui teemaks on õppimist toetav hindamine, siis rõhutataksegi info kasutamist – seda tuleks kasutada õppimise toetamiseks. Kas õppimist toetab ka numbriline (hindeline) tagasiside, on hoopis eraldi teema, palju kitsam kui hindamisteema ise.“ (Maria Jürimäe)

Kas Te hindate ka nt olukorda, vahemaa pikkust, ressursse? Või siis hindate kõrgelt mahepõllult saadud vilju, laulupeotraditsioone ja töökust? Või midagi muud? Kui mõne ülaltoodud või analoogse väitega nõustusite, siis annab see märku sellest, et ka eesti keeles on hindamisel laiem tähendus kui ainult hinnete panemine. Kas seda tähendust on mõistlik ka koolikontekstis (nt riiklike õppekavade või valitsuse määruste jõul) laiendama hakata? Laiem hindamiskäsitlus võiks ka õppeprotsessi kavandamisele mõju avaldada. Samas – sõnade tähendust ei saa muuta valitsuse määrusega. Kui jääte oma seisukoha juurde (et vähemalt KOOLIS on hindamine just numbriliste hinnete panemine), siis lugege selle e-kursuse materjale teadmisega, et kursuse autorid mõistsid hindamist teisiti ja nad kasutavad seda mõistet mõnikord ka siis, kui räägivad hoopis info kogumisest, eesmärgiseadest, tagasiside andmisest jne. St arvestage, et hindamise all peetakse sellel veebilehel silmas palju enamat kui hindamist.

Hindamine on uute, 2011. aasta õppekavade kohaselt õppeprotsessi lahutamatu osa. See tähendab, et hindamise all ei peeta silmas hinnete panemist, vaid seda mõistet käsitatakse palju laiemalt. Hindamise mõiste uutes riiklikes õppekavades hõlmab nii info kogumist õppija algtaseme ja arenguprotsessi kohta kui ka õppijate enese- ja kaaslasehindamist. Hindamine toimub teatud eesmärkide (nt RÕK õpikäsituse ja taotletavate õpitulemuste) suhtes, seega on edukaks hindamiseks hädavajalik, et nii õpetaja kui ka õppijad täpsustaksid õppe eesmärgid. Sellise hindamise tulemuseks on eelkõige info, millest tulenevalt õpetaja ja õppija saavad õppeprotsessi vajadusel korrigeerida, õppija peab hindamise abil saama tagasisidet oma tööle. Numbriliste hinnete panemist uued riiklikud õppekavad ei välistata, vastupidi – alates III kooliastmest on see kohustuslik. Siiski ei ole hinnete panemine uue õppekava kohaselt eesmärk omaette, vaid pigem peaks see andma infot selle kohta, millises ulatuses eesmärgiks seatud õpitulemused on saavutatud.

Kui vastasite sellele küsimusele „Jah“ või „Olenevalt olukorrast“, siis kuidas oma vastust põhjendate? Mõelge palun hetk järele, enne kui edasi loete! Mitmed õpetajad, kellele koolituste käigus oleme sellese küsimuse esitanud, toovad esmalt näiteid oma tööst: selle kohta, kuidas nad andsid õpilastele nt kirjutiste, rühmatöö tulemuste, omaloomingulise näidendi, võimlemiskava vms kohta just sõnalist tagasisidet, aga hinnet ei pannud, ning õppijad töötasid siiski õhinaga ja motiveeritult. Enamasti tulevad siis mõned kolleegid välja vastuväitega – sõnaline tagasiside, olgu see suuline või kirjalik, on siiski ka hindamine. Seejärel tuuakse näiteid selle kohta, kuidas õpetaja on ise midagi ära õppinud, näiteks õppis ta küpsetama uut lahtist pirukat, rattaga sõitma või ujuma. Pirukanäite puhul on hindajateks sööjad – isegi kui nad hinnangut sõnades ei väljenda, saab neilt infot selle kohta, kas pirukas maitses – kasvõi vaatluse teel. Ka siis, kui õppija kõrval ühtki teist hindajat pole, näiteks jalgrattaga sõitma õppides, toimub hindamine siiski – enesehindamise vormis. Iga sõitma õppija saab ju aru, kas tal tuleb sõit juba välja, mis konkreetsemalt õnnestub ja mida veel harjutama peab. Kui lähtuda hindamise laiemast tähendusest, siis toimus hindamine ka juba enne sõitma õppimise alustamist. Selleks, et üldse harjutamise otsust eha, hindas inimene oma oskusi. Kuna ta mingil põhjusel leidis, et rattasõidu oskus oleks vajalik, seadis ta just enesehindamise tulemuste põhjal endale õppe-eesmärgi – saada selgeks rattaga sõitmine. Muidugi on teil õigus jääda seisukohale, et hindamine kooli kontekstis tähendab siiski ainult (või eelkõige) numbriliste hinnete panemist. Ehkki uute riiklike õppekavade hindamise osa viitab teistmoodi tõlgendusele, pole võimalik inimeste aastatega väljakujunenud arusaamu ühe dokumendi sätestamisega muuta. Sellisel juhul mõelge õppimist toetavast hindamisest mitte kui hindamisest, vaid õppeprotsessi kohta info kogumisest nii õpetaja kui õppijate poolt, info analüüsimisest ühiselt kokku lepitud eesmärkide alusel, väärtustades eelkõige arengut iseenese suhtes, ning edasiviiva tagasiside andmisest (eelkõige sõnaliselt, nii suuliselt kui kirjalikult).

Kui vastasite sellele küsimusele „Ei“, siis kuidas oma vastust põhjendate? Mõelge palun hetk järele, enne kui edasi loete! Kui arvate, et õppeprotsessis on tingimata vajalikud numbrilised hinded, siis lugege edasi siit. Kui vastasite „Ei“, sest peate hindamist igasuguse õppimise lahutamatuks osaks, lugege edasi siit.

Kui vastasite sellele küsimusele „Jah“ või „Olenevalt olukorrast“, siis kuidas oma vastust põhjendate? Mõelge palun hetk järele, enne kui edasi loete! Mitmed õpetajad, kellele koolituste käigus oleme sellese küsimuse esitanud, toovad esmalt näiteid oma tööst: selle kohta, kuidas nad andsid õpilastele nt kirjutiste, rühmatöö tulemuste, omaloomingulise näidendi, võimlemiskava vms kohta just sõnalist tagasisidet, aga hinnet ei pannud, ning õppijad töötasid siiski õhinaga ja motiveeritult. Enamasti tulevad siis mõned kolleegid välja vastuväitega – sõnaline tagasiside, olgu see suuline või kirjalik, on siiski ka hindamine. Seejärel tuuakse näiteid selle kohta, kuidas õpetaja on ise midagi ära õppinud, näiteks õppis ta küpsetama uut lahtist pirukat, rattaga sõitma või ujuma. Pirukanäite puhul on hindajateks sööjad – isegi kui nad hinnangut sõnades ei väljenda, saab neilt infot selle kohta, kas pirukas maitses – kasvõi vaatluse teel. Ka siis, kui õppija kõrval ühtki teist hindajat pole, näiteks jalgrattaga sõitma õppides, toimub hindamine siiski – enesehindamise vormis. Iga sõitma õppija saab ju aru, kas tal tuleb sõit juba välja, mis konkreetsemalt õnnestub ja mida veel harjutama peab. Kui lähtuda hindamise laiemast tähendusest, siis toimus hindamine ka juba enne sõitma õppimise alustamist. Selleks, et üldse harjutamise otsust eha, hindas inimene oma oskusi. Kuna ta mingil põhjusel leidis, et rattasõidu oskus oleks vajalik, seadis ta just enesehindamise tulemuste põhjal endale õppe-eesmärgi – saada selgeks rattaga sõitmine. Muidugi on teil õigus jääda seisukohale, et hindamine kooli kontekstis tähendab siiski ainult (või eelkõige) numbriliste hinnete panemist. Ehkki uute riiklike õppekavade hindamise osa viitab teistmoodi tõlgendusele, pole võimalik inimeste aastatega väljakujunenud arusaamu ühe dokumendi sätestamisega muuta. Sellisel juhul mõelge õppimist toetavast hindamisest mitte kui hindamisest, vaid õppeprotsessi kohta info kogumisest nii õpetaja kui õppijate poolt, info analüüsimisest ühiselt kokku lepitud eesmärkide alusel, väärtustades eelkõige arengut iseenese suhtes, ning edasiviiva tagasiside andmisest (eelkõige sõnaliselt, nii suuliselt kui kirjalikult).