Ülekuulamisprotokollid

Süüdistute aegrida

Rünnaku lähtepunkt. Otsustavad muutused kultuuri alal algasid üleliidulises plaanis ÜK(b)P Keskkomitee 1946. a 14. augusti otsusest ajakirjade „Zvezda“ ja „Leningrad“ kohta, kust said alguse mitmed ideoloogilised rünnakud erinevate kultuurivaldkondade suhtes. Eesti muusikaelus sai murdepunktiks 1948. a 22. märtsil toimunud ENSV Heliloojate Liidu üldkoosolek, kus arutati ÜK(b)P KK pleenumi otsust 10. veebruarist Muradeli ooperi „Suur sõprus“ kohta, mis sõnastas ideoloogilised nõuded muusikale, ennekõike sisaldas see nõukogude vaimu kasvatamise nõuet ja ägedat kriitikat varasema osas. Algas võitlus “iganditega”, „formalistliku suuna” pooldajate vastu, mis tähendas senise heliloomingu ümberhindamist, see kellest parasjagu „formalist“ või „natsionalist“ tehti jäi asjaosalistele endile tihti arusaamatuks. Sisse seati kontroll heliloomingu, kasutatava repertuaari üle. Nõukogude vaimu kasvatamiseks suunati õppejõud marksismi-leninismi õhtuülikooli, ülikoolides hakkasid domineerivat rolli etendama marksismi-leninismi kateedrid, asutuse tegelik juhtimine koondus üha enam partei algorganisatsiooni funktsionääride kätte.

Näidisõppetund.  Üks esimesi näiteid selle kohta, kuidas tuleb partei liini vastu eksinutega ümber käia, leidis aset 3. oktoobril 1948 ENSV Heliloojate Liidu erakorralisel üldkoosolekul. Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi loomingu kontrolli tulemusel ilmnes, et 1942. a oli Riho Pätsi toimetamisel välja antud kooliõpik „Lemmiklaulik“, mis sisaldas mh Vettiku „Metsavendade laulu“. See laul oli ilmunud juba 1939. a „Koorijuhi käsiraamatus“ pealkirja all „Metsavendade laul anno 1211”, mida Vettik 1941. a ühe salmiga täiendas ja mõneti korrigeeris. Sõjajärgsel ajal, mil käimas oli metsavendade vastane võitlus, oli ainuüksi metsavenna sõna kasutamine ohtlik, nõukogude võimu jaoks oli tegu hävitamisele kuuluvate bandiitidega. Laul ise oli enamusele kohalviibinud heliloojatele tundmatu, rääkimata metsavendadest. Hukkamõistuks piisas ka vaid laulu pealkirjast, mis sai saatuslikuks nii autorile Vettikule kui selle avaldajale, kogumiku koostajale Pätsile. Mõlemaid karistati valju noomitusega ning nad tagandati Heliloojate Liidu ametitest. Karistuse karmim ning alandavam osa avaldus aga patukahetsuskirja nõudes, kus lisaks enese süüditunnistamisele tuli selgitada ka oma suhtumist nõukogude korda ja selle kunstipoliitikasse. Avalikud kirjad ilmusid paari nädala pärast „Sirbis ja Vasaras“.

Vt: T. Vettiku ja R. Pätsi avalikud kirjad. Sirp ja Vasar 16.10.1948, nr 42 (251), lk 6 (todud fotona käesoleva teksti juures).

Ülesanne: Jälgi millised Riho Pätsi kirjas esitatud faktid on aluseks võetud ka 1950. a kohtuotsuses esitatud süüdistuste puhul.

Ametist tagandamised. 1948. a suvel käis Tallinna Riiklikust Konservatooriumist üle esimene vallandamiste laine, mis sai uue ametisse määratud direktori Bruno Luki esimeseks tööülesandeks.

1949. a jätkus ideoloogiline rünnak antikosmopolitismi ja Lääne mõjude vastase kampaaniaga, 28. jaanuaril ilmus „Pravdas“ artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast“, millega seonduvalt võeti luubi alla muusikakriitikute tegevus. 1949. a märtsiküüditamine täitis kogu Eesti ühiskonna ebakindluse meeleoludega.

Samal ajal toimus võitlus kodanlike natsionalistide vastu. Esimeste kultuuritegelaste seas nimetati kodanlikuks natsionalistiks Johannes Semper, kes vallandati Kunstide Valitsuse juhataja kohalt, ühtlasi tähistas see ka rünnaku algust ENSV tollase võimukaadri vastu, kelle seas oli mitmeid kultuuritegelasi. Kõige intensiivsemalt rünnati Nigol Andresenit, Johannes Semperit, Hans Kruusi, nende ebasoosingusse langemine ning hukkamõistmine kandus edasi nende lähedastele, sõpradele, tuttavatele, sh ka Pätsile, Karindile, Vettikule. Selliselt langesid süüdistused Eesti muusikaelu väära käsitlemise eest osaks muusikateadlasele, Johannes Semperi abikaasale Aurora Semperile ja tema kolleegidele Eduard Visnapuule ning Karl Leichterile, kes kõik ametist taandati. Ent see oli alles algus.

Kolmiku arreteerimine. Ühtaegu oli ettevalmistamisel ka „puhastuse“ järgmine etapp. 1950. a 2. veebruarist 1. märtsini, viidi kahe nädalaste vahedega kinni kolm läheneva ENSV 10. aastapäevale pühendatud laulupeo üldjuhti – Alfred Karindi, Tuudur Vettik, Riho Päts. Kolme eemaldatu ülesanded delegeeriti kiirelt teistele.

Vallandamised konservatooriumis jätkusid poliitilise valvsuse kasvatamise tähe all, välja tuli selgitada kõik vaenulike ideede kandjad. 1950. a sügisel tegi direktor Lukk ettepaneku, et kogu asutuse kaader tuleb kateedrite kaupa personaalselt läbi vaadata. Masspuhastamised Eesti kõrgkoolides lõppesid 1952. a kui partei võttis „vana intelligentsi“ suhtes pragmaatilisema hoiaku.

Pätsi ja Vettiku patukahetsuskiri ajalehes “Sirp ja Vasar”. (Foto: erakogu)