Allikaliigi tutvustus

Arreteeritud ei kuulunud üheselt kiirele tapmisele, nõukogude süsteemis pandi rõhku “vaenlase” moraalsele ja poliitilisele hävitamisele, korduvate ülekuulamiste, psüühiliste ja füüsiliste mõjutamistega viidi inimesed seisundisse, mis võimaldas neilt nõuda enese oletamatutes kuritegudes süüdi tunnistamist.

Uurija ülesandeks oli leida viis, et süüdistatu talle esitatava süü omaks võtaks, see võimaldas juhtumi otsuse langetamiseks kohtu ette saata. Uurijale oli pandud ka omamoodi „ümberkasvataja“ roll, mis avaldub nt diskussioonides endise Eesti Vabariigi aegse riigikorra üle. Neis situatsioonides sai uurija oma kasvatuslikku tööd edukaks pidada juhul kui vahialune oli viimaks sunnitud tunnistama oma varasemate vaadete ja seisukohtade ekslikkust.

Ülekuulamistel esitati süüdistatavatele palju küsimusi, sõltuvalt juhtumist võivad protokollide tekstid ulatuda sada lehekülgedeni. Enamasti algasid ülekuulamised rahulikumas toonis, puudutades esmalt isiku eraelu ja erialast tegevusest. Järgmiste „kohtumiste“ toon oli reeglina juba süüdistavam ning üha poliitilisemaks muutuva sisuga.

Teine ulatuslikum küsimuste ring puudutas sõpru, tuttavaid, töökaaslasi. Küsiti – kus ja millal kohtusite, millest rääkisite, millised on teie sõbra poliitilised vaated, kuidas ta suhtub nõukogude korda jne. NKVD taktika oli siin lihtne, inimene tuli rääkima panna, mida rohkem ta rääkis, seda enam “rääkis ta sisse” nii iseennast kui teisi. NKVD eesmärk oli fikseerida isikute­vahelisi kontakte, suhtlemisringkondi, selliselt sai julgeolek enda  käsutusse rohkem mõjutusvahendeid. Arreteeritud pidid kirjeldama oma sõpru, meenutama nende kunagisi ütlusi. Neid ütlusi kasutati omakorda ära isikutevaheliste vastasseisude tekitamiseks. Pingete tekitamine inimes­te vahel, valetunnistuste väljamõtlemine, süütunde tekitamine jms lihtsustas uurija tööd.

Kriitilisse olukorda sattunud inimestel tuli leida oma strateegia, uute reeglite omandamise kiirusest sõltus ära isiku edasine toimetulek. Ülekuulatavate vastamise stiil on olnud väga erinev. On isikuid kes rääkisid pikalt ja avameelselt oma varasemast elust Eesti vabariigist, teine rühm isikuid proovis laveerida, küsimusest mööda hiilida, eelistades küsimusele mitte vastata. Kolmas rühm isikuid püüdis anda vastuseid toonil mis uurijale sobilikud võiksid olla. On neid kes võitlevad oma arvamuse eest ning vaidlevad uurijaga selle nimel. Teised annavad aga suhteliselt ruttu alla ja nõustuvad uurija poolsete hinnangutega. Siin ei tohi tekstide lugeja end kohtuniku rolli panna, isiku käitumine neis situatsioonides jääb tänasele kasutajale üheselt tajumatuks.

Erinevused küsimuste ja vastuste stiilides on tunda ka perioodide lõikes. Aastatel 1940-41 ei tundnud inimesed NKVD “käekirja”, usuti et neil ei ole süüd, et nad on arreteeritud ekslikult ja nad lastakse peagi vabaks (inimesed oli naiivsed). Pärast sõda oldi nõukogude poliitikast juba teadlikumad, saadi aru et ei tohi liiga palju rääkida, oli tekkinud teatud kogemus. Samuti oli jõutud juba nõukogude igapäevaellu sisse elama hakata, mis väljendub vajaliku sõnavara kasutamisoskuses ülekuulamiste käigus. Oluline roll oli kongis vahetatud omavahelisel infol, sel teel õpiti tundma ka uurijate taktikat ning viise kuidas targemalt, kavalamalt vastata, et esitatud süüdistust pehmendada.

Selliselt on ülekuulamisprotokollide tekstid tulvil sundsituatsiooniga kaasnevaid kompromisse, reetmisi, viha, allaandmisi, piinlikkust, proteste jms, ent siiski ka iseendaks jäämise lootust, julgust, nutikust. Neid materjale ei ole võimalik käsitleda must-valgena, õige-vale skaalal tekstidena, pigem on see tekst tulvil küsimärkidest. Neis tekstides on nii teadlikke lisandusi kui väljajätmisi. Seda mis ülekuulamisruumis uurija ja ülekuulaja vahel toimus, ei saa me kunagi lõpuni teada ja seda ei tohi neid tekste lugedes kunagi ära unustada! Ülekuulamisprotollide lugemine nõuab väga head erialast ettevalmistust, konteksti, pisidetailide ja isikute tundmist, palju aega ja rohket tähelepanu.