Miks need kolm koorijuhti?

Miks osutusid vangistatuteks just need kolm koorijuhti?  Pärast patukahetsuskirjade avaldamist olid Päts ja Vettik avalikkuse jaoks „vaenlastena“ ära markeeritud, tõendeid nende vastu oli kogunenud piisavalt.

Karindi juhtum oli alguspunkti osas siiski teiseilmeline, tema jaoks hakkasid sündmused ootamatus suunas arenema 1944. a novembris, kui sõjast jõudis tagasi 1941. a Punaarmeesse mobiliseeritud vend. Alfred Karindi tõttas kohvilaua jaoks naabrite juurest piima tooma. Ootamatult selgus, et Rannamõisa piirkond oli muudetud keelutsooniks, elanikke sellest teavitamata, nii võeti Karindi piiririkkujana kinni ning toimetati esmalt Harku piirivalvekordonisse, sealt edasi juba ülekuulamisele Tallinnasse Pagari tänavale. Kuue päeva pärast vabastati Karindi tingimusel, et ta teeb julgeolekuga koostööd „ümbruskonna puhastamiseks nõukogude korra vastastest“. Reaalsest koostööst hoidis Karindi kõrvale, veelgi enam, 1949. a oktoobris tegi ta julgeolekule avalduse oma allkirjast lahtiütlemise kohta, millega ta agentide nimekirjast kustutati, tema selline tegevus kvalifitseeriti kuritegelikuks ning mõne aja pärast kirjutati Karindi suhtes välja vahistamismäärus, mis realiseerus 2. veebruaril 1950.

1949. a oktoobris tehti Karindile ülesandeks jälgida Pätsi ja Vettiku tegevust, millest ta keeldus. Selline samm ei saanud karistuseta jääda, küsimus oli ilmselt vaid karistatavate ringi suuruses, keda koos Karindiga veel süüpinki tõmmata? Vaid paar päeva enne Karindi vahistamist kutsuti julgeolekusse tunnistusi andma Nikolai Goldschmidt. Tegu on muusikategelasega, kes oli Eesti Vabariigi ajal tegev Tallinna Töölismuusika Ühingu juhina ja kes näitas üles agarust nõukogude võimu kehtestamisel lootuses saada konservatooriumi direktoriks, 1930. aastatel olid tal  kontaktid Nõukogude saatkonnaga, sõja ajal nõukogude tagalas värvati ta „valvama“ Semperi jt järele, ta jätkas andmete edastamist julgeolekule ka hiljem. Jaanuaris 1951 Goldschmidt arreteeriti ja arvati agentuurist välja kuna tema viimased ettekanded olid olnud liiga üldised ja väheväärtuslikud.

Kolme helilooja juhtumi puhul on Nikolai Goldschmidti tunnistustel oluline koht. Pärast tema tunnistusi oli uurijal vajalik süüasi põhipunktides koos, millele tuli veel mõningast täiendust ning süüaluste ülestunnistused juurde hankida. 30. jaanuaril 1950 rääkis Goldschmidt üsna põhjalikult Pätsi, Vettiku, Karindi nõukogudevastasest tegevusest Eesti Vabariigi, saksa okupatsiooni ning nõukogude ajal. Sellega täitis ta talle pandud ülesande. Kuid tema teenetele vaatamata, ei õnnestunud tal saada laiemat tunnustust, mida ta elas välja sõnavõttudega  koosolekutel, kirjades parteile või ettekannetes julgeolekule, õige pea muutus ta julgeolekule üleliigseks.

Pärast Karindi vahistamist ning esmast ülekuulamist, jäeti ta ootele, tema uus „töötlemine“ algas kümne päeva pärast 16. veebruaril, samal päeval arreteeriti Vettik ja koostati alus Pätsi vahistamiseks. Muusikute juhtumit määrati uurima leitnant Kljutsko, kes juurdluse hilisemas faasis vahetati välja uurijate Kütt ja Leppik vastu. Vettiku esmane viis päeva kestev küsitlusvoor algas pühapäeval, 19. veebruari lõuna ajal. Riho Pätsi esimene ülekuulamine leidis aset 3. märtsi öötundidel. Lisaks iseenda tegevusele tuli meestel ülekuulamistel aru anda ka teiste, sõprade, kolleegide, sugulaste tegevusest, uurija Kljutsko asus kaardistama sõpruskondi, formalistlikke grupeeringuid, et heliloojate tegevusele laiemat “kuritegelikku sisu” anda.

Päts, Vettik, Karindi. (Fotod:Isikute uurimistoimikud, ERAF)