Süüasja komponendid

22. detsembril 1950 jõudis Riho Pätsi asi ENSV Ülemkohtusse, kus ta paragrahvide 58-3, 58-10 lg 1, 2 alusel 25+5 aastaks vangistusse mõisteti süüdistatuna kokkuvõtvalt järgmistes punktides:

• oli kodanlik natsionalist ja nõukogudevastaselt meelestatud isik,
• tegi aktiivset koostööd saksa okupantidega,
• sõjajärgselt ei lülitunud aktiivselt loomingulisse tegevusse,
• levitas üliõpilaste seas kodanlik natsionalistlikke vaateid,
• hoidis nõukogudevastast kirjandust.

Sama ränk karistus §§ 58-1a, 58-10 lg 2 alusel määrati 15. jaanuaril 1951 sõjatribunali poolt Tuudur Vettikule, tema süüdistuste loetelu oli sarnane Pätsiga, millele lisandus veel paar täiendust:

• andis reeturlikke tunnistusi nõukogude kodaniku Aado Velmeti kohta,
• püüdis levitada laiades massides muusika ja laulude kaudu kodanlik natsionalistlikku mõju.

Alfred Karindi asi saadeti otsustamisele Moskvasse kuna see oli seotud julgeolekuorganite kaastöötajatega. Erinõupidamise poolt esitati Karindile süüdistus § 58-1a, 58-10 lg 2, 121 alusel, mis formuleerus 14. aprillil 1951 10-aastaseks karistuseks paranduslike tööde laagris ühes kogu varanduse konfiskeerimisega, viimane punkt langes osaks ka Pätsile ja Vettikule. Süüdistuste lühikokkuvõte Karindile kõlas järgmiselt:

• oli kodanlik natsionalist ja nõukogudevastaselt meelestatud isik,
• tegi aktiivset koostööd saksa okupantidega,
• tegeles nõukogudevastase ja reeturliku tegevusega,
• paljastas avaldamisele mittekuuluvaid andmeid,
• hoidis keelatud kontrrevolutsioonilist kirjandust ja oma tütre nõukogudevastase sisuga kirju.