unreht, unrehti
Unreht ’vale, ebaõiglane’ ja unrehti ’valesti, ebaõiglaselt’ on 15. sajandi ja 16. sajandi alguse põhjaeestikeelsetes tekstides esinev saksa või alamsaksa laen (un ’mitte-’ + recht ’õige’). Määrsõna unrehti allikaks sobib paremini alamsaksa vaste unrechtich ’ebaõiglane, kuri, halb; ebaõiglaselt, kurjasti, halvasti’ (vt Schiller, Lübben 1880) ja on võimalik, et just see laenatigi esimesena.
Kuigi hilisemates tekstides unrehti enam esile ei tule ning näiteks A.W. Hupel oma sõnastikus (1818) märgib selle harvaesinevaks sõnaks, on see jäänud kasutusele pea kõigis eesti murretes, vt VMS.
‘Ei mitte, seesugune õpetus on vale ning ebaõige.’
16. saj keskpaik
Keß Unrechti kaiwap se maxap nuchtuß 1 W . (Liivimaa talurahva õigus)
‘Kes ebaõiglaselt kaebab, maksab karistuseks 1 hõberaha.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
unrechti unrecht. selt.[harv] +.[saksa laen] r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
undreht G. undrehti (unreht, undrekt) Unrecht; — unrichtig, falsch, widerrechtlich.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 4,02
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 0,00
a.nim.
17. saj unrecht, vnrecht
Kirjandus
• Schiller, Karl; Lübben, August 1880. Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Fünfter Band. Bremen: Kühtmann..
• VMS = Väike murdesõnastik.
