tuka, tukmeni

Joachim Rossihniuse lõunaeestikeelsetes teostes (1632) esineb eesti kirjakeelest puuduv nimisõna tuka ’ots, lõpp’. Teised tolle aja lõunaeesti autorid on eelistanud sõna ots (vt EPAK).

Samuti leidub Rossihniusel tuka rajava käände vorm tukmeni ’otsani’, mis näib olevat leksikaliseerunud või leksikaliseerumas, sest tuka omastava käände vormina on Rossihnius kasutanud tuka, mitte tukme. Arhailisem tukme viitab sõna kunagisele e-tüvelisusele ja näiteks Johann Christoph Clare sõnastikus (1730) ongi antud märksõna elu tuke (omastavas tukme) tähenduses ’elu lõpp’. Johann Christian Svenske umbes samast ajast pärit sõnastikus on aga ikkagi a-lõpuline elu-tuka, kusjuures osis tuka on Svenske järgi seesama mis liitsõnas pirru-tuka ’pirrutukk’.

♦

Wiedemann (1893) on esitanud samast sõnast häälikulised variandid tutk, tukk, tutkem. Tegu on igivana tüvega tutka, mis tähistas teravat otsa, tippu (vt Häkkinen 2004, Alvre 2002). Eesti murretes on see tüvi kasutusele jäänud peamiselt Lõuna-Eestis, aga ka rannikumurdes ja kohati mujalgi. Tüve tutka (selle tõenäoline, kuid mitte kindel soome-ugri algkuju on *tuδ́ka) tuletised on nt soome ja vadja tutkia ’uurida’ (Häkkinen 2004). Sarnane tähendusseos nagu tutka ja tutkia vahel on ka eesti sõnadel ots ja otsima (terava otsa abil saab midagi kuskilt välja uuristada, st otsida, uurida).

♦

Rossihniuse tekstidest mitu sajandit vanemad kinnitused sõnast tuka eesti keeles on kohanime Lapetukme üleskirjutused: 1418 Lappentucken, 1475 Lappentuckum, 1495 Lappentuckum ja Lappentuchum, 1543 Lappentuck. Lapetukme on Rannu kihelkonna vanim küla, mis asub Rõngu jõe läheduses kihelkonna lõunapoolses otsas (lape : lappe ’kõrval olev koht’ + tuke : tukme ’ots’). (Jaanus 1976, Alvre 2002)

Tähendused ja näitelaused

'ots, lõpp'

Kui enge tullema sahb se teutelick, sihs sahb se ilmateutelick ütte tucka. (Rossihnius 1632)
'aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik.' (1Kr 13: 10)

Esmaesinemus

1632

Kui Iummal kihcke kurja nöwo ninck tahtmisse murrab ninck kehlab, kumbat meile se Nimme Iummalast ei lasse pöhanda, ninck tem̃a rickusse ei lasse tulla, kui sähl om, se kurratti, se Ilma ninck meije liha tachtmine, enge temma kinnitab ninck peab meit kindmest omma Sönna ninck Vssu sissen, ammo meije tuckmenni, se om temma armolick ninck hä tachtmine. (Rossihnius 1632)
'Kui Jumal murrab ja takistab iga kurja kavatsust ning tahtmist, mis ei lase meil Jumala nime pühitseda ja tema riigil tulla, nagu on kuradi, maailma ja meie liha tahtmine, vaid kosutab ja hoiab meid kindlalt oma Sõnas ning usus kuni meie elu lõpuni; see on tema armuline, hea tahe.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

—

Vestring 1720–1740

—

Clare 1730

Ello Tukke, kme das Lebens Ende.
Ilma tukmeta, ohne Ende.

Thor Helle 1732

—

Svenske 18. saj I pool

Ende, Otz, a. Loppetaminne
– des Lebens. Ello-Tukka
– des Pergels it. Pirro-Tukka. gen. me.

Hupel 1818

tukka, kme, Ende. d.[tartukeelne]
ei olle otsa ei ka tukkat da ist nicht Anfang nicht Ende.

Wiedemann 1893

tutk G. tutka (A)[Alutaguse] (tukk, tutkem) Ende, Winkel.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,46
18. sajandil - 0,00

Vormistik

a.nim.
   17. saj tucka
a.om.
   17. saj tucka
a.os.
   17. saj tucka?, tuckned
a.seesü.
   17. saj tuckmen
a.rajav
   17. saj tuckmenni

Teemad: lõunaeesti keel, tähendusmuutus
Kirjandus
•Alvre, P 2002. Mõnda Joachim Rossihniuse keelekasutuse eripärast. – Emakeele Seltsi aastaraamat 47, lk 39–45.
•EPAK = Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants.
•Häkkinen, Kaisa 2004. Nykysuomen etymologinen sanakirja. WSOY.
•Jaanus, E. 1976. Mida tähendab Lapetukme? – Keel ja Kirjandus, 2, lk 108.
Sisu viimati muudetud 06/05/2022
Külli Prillop