tõvelema
Tõvelema ‘soovima’ esineb vanades tekstides ainult ühel korral: Georg Mülleri 1601. või 1602. aastal peetud jutluses. Lisaks on tõvelema olemas Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud sõnastikus. Wiedemann on selle sõna oma sõnastikku võtnud Gösekenile tuginedes.
Tõvelema omaaegset levikut on põgusalt uurinud Paul Ariste (1972), kes kirjutab, et tegu on lühenenud variandiga oletatavast algkujust *tõiv(e)lema. Algkuju on rekonstrueeritud sugulaskeelte ja eesti murrete põhjal. Rannikumurdes (kus puudub õ-häälik) esinevad toiv ‘kindel lubamine, tõotamine, kindel soov, eesmärk, mis peab täituma’ (Kuusalus) ja toivuma ‘ära needma, halba soovima’ (Haljalas Vergil). Rannikumurdes on palju soome laene, nii et needki sõnad võivad olla laenatud soome keelest, samas on rannikumurdes ka vana eesti ja soome ühist sõnavara, mis muudest murretest on kadunud. Soome keeles on kõnealusest tüvest kasutusel nt toive, toivo, toivoa. Tüvi toiv-/tõiv- on tuntud ka vadja, isuri ja karjala keeles. Eesti keeles on sellest tüvest moodustatud ↗tõotama. (Ariste 1972)
Sõnatüvi toiv-/tõiv- võib olla algindoiraani laen. Vanaindia daiva- tähendab ‘jumalatelt tulev, jumalik, taevalik, saatusest määratud’. (ETY)
‘soovima’
Waidt enne kudt nente wagkade Lehet nechtaxe, sÿß omat næmat oma Wilia io kauwa aika enne kandnut, ninck sawat nente Lechet sÿß eßimelt tuttuth, kuÿ næmat omat errasurnut, sÿß moistab igka mees, mea töh ninck murredt neil on olnut, ia næmat neexsit ninck töwwelewat, kuÿ se woix sündida, et næmat neetsamat oma Küside kaas sest Mȧȧst woixsit ielles v̈lleskisckuda, ninck nente iures olla. (Müller 1601 või 1602)
‘Kuid enne, kui nähakse vagade lehti, on nad juba kaua oma vilja kandnud ning nende lehed saavad tuntuks alles siis, kui nad on surnud; siis mõistab igaüks, mis töö ning mured neil on olnud, ja soovib, et, kui see oleks võimalik, võiks nad oma küüntega maast jälle üles kiskuda ning nende juures olla.’
1601 või 1602
Waidt enne kudt nente wagkade Lehet nechtaxe, sÿß omat næmat oma Wilia io kauwa aika enne kandnut, ninck sawat nente Lechet sÿß eßimelt tuttuth, kuÿ næmat omat errasurnut, sÿß moistab igka mees, mea töh ninck murredt neil on olnut, ia næmat neexsit ninck töwwelewat, kuÿ se woix sündida, et næmat neetsamat oma Küside kaas sest Mȧȧst woixsit ielles v̈lleskisckuda, ninck nente iures olla. (Müller 1601 või 1602)
‘Kuid enne, kui nähakse vagade lehti, on nad juba kaua oma vilja kandnud ning nende lehed saavad tuntuks alles siis, kui nad on surnud; siis mõistab igaüks, mis töö ning mured neil on olnud, ja soovib, et, kui see oleks võimalik, võiks nad oma küüntega maast jälle üles kiskuda ning nende juures olla.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
wündschen / (gönnen) Töwwelema.
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
tõwelema, -len, -leda (G)[Gösekenilt pärit sõna] wünschen, gönnen.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• Ariste, Paul 1972. Sõna sealt, teine tealt. tõvelema. – Sõnasõel. TRÜ eesti keele ja soome-ugri keelte kateeder, lk 9–11.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
