sikk
Isast kitse tähistav sikk on eestikeelsetes tekstides mainimist leidnud juba 17. sajandi alguses. Sõna on tavaline piiblitsitaatides, aga ka ilmalikes tekstides. Näiteks anti 1696. aastal Tallinnas välja korraldus, mis keelas talupoegadel parkimata kitse- ja sikunahku enne linna jõudmist maha müüa.
♦
Erinevalt tänapäeva kirjakeelest käänati sõna sikk 17. sajandil a-tüvelisena (nt ühe sika). Mitmusevormides oli a asemel ootuspärane häälikuseaduslik u (nt neist sikust ’sikkudest’; vt mitmuse tüvede kohta Prillop 2020: 222). Selline vahetegemine püsis lõunaeesti tekstides.
Põhjaeesti keeles tuli 17.–18. sajandil vokaalmitmuse asemel üleüldiselt kasutusele de-mitmus (vt Prillop, Saar 2020: 318). Tunnus –de liideti mõnel pool vokaalmitmuse tüvele ja nii sündisid vormid, nagu sikkude. 1715. aasta Uues Testamendis ja 1739. aasta Piiblis ongi läbisegi kasutatud nii a-ga kui ka u-ga mitmusevorme (st nii sikkade kui ka sikkude). Võimalik, et u-lised mitmusevormid oli üks tegur, mis aitas u-l kujuneda selle sõna ainsuse tüvevokaaliks (üldiselt liideti –de siiski ainsuse, mitte mitmuse tüvele ja seega tõlgendati -de ees olevat ainest ainsuse tüvena). Kui 17. sajandi põhjaeesti tekstides on veel käänatud sikk : sika, siis 18. sajandil on juba sikk : siku.
Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat 1918
♦
Sikk võib olla alamsaksa laen (keskalamsaksa sicke, tzicke ’kits’, vt Liin 1964: 63 ja ETY, aga vrd Mägiste 1982), kuigi alamsaksa laenud on pigem e-tüvelised. On arvatud, et tüvevokaal a või u osutab mingile varasemale laenukihistusele, samas siiski leidub eesti keeles mitmeid a– ja u-tüvelisi üsna kindlaid alamsaksa laene (vt selle kohta nt Ariste 1937: 136; Hinderling 1981: 114– 116).
‘Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.’ (Mt 25:33) Nink temmä sahb neid Lambid ommale hähle Pohle / nink neid Sikko kurrale Käjele sähdma. (Wastne Testament 1686)
‘Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.’ (Mt 25:33)
kaljusikk
Kas sa tead sedda aega, millal kaljo-sikkud talled tewad? olled sa tähhele pannud kui hirwed on poegmas? (Piibel 1739)
‘Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega, kas valvad hirvede sünnitust?’ (Ii 39:1)
sikunahk
SEst eth mul se Sehmskeri Ammet on tähda andnut / kuitao saggedaste neist Tallopojast nink Mahrahwast ilmawalmistamatta Sikka nink Kitze Nahhat walmistada Linna tuaxe … (De la Gardie korraldus 1696)
‘Sellepärast, et seemiskeri-amet on teada andnud, kuidas talupojad ja maarahvas toovad sagedasti linna valmistamata siku- ning kitsenahad, et need valmistada …’
sikut-tall
Sikkut-talle ei pea sa mitte keetma temma emma pimaga . (Piibel 1739)
‘Ära keeda sikutalle ta ema piimas!’ (5Ms 14:21)
1605 (käsikirjas)
Sesama on Armamb Iumala meles, kuÿ añaxit sina tæmalle keicke Ilmatalluße Hüÿs, Minckpr: nædtsamat omat doch Iumala pralt, Kuÿ kz Iumall iße selgkesti paiatanuth on: Mina eb taha mitte sinu Maÿast Hærgke wotta, eb kz mitte Sicko sinu Lautast. (Müller 1605)
‘See on Jumala meelest armsam kui see, et sa annaksid talle kõik maailma rikkused, sest need ju ongi Jumala päralt, nagu ka Jumal ise on selgesti ütelnud: “Ei ma võta su kojast härjavärsse ega sikke su taradest.” (Ps 50:9)’
Stahl 1637
bock / sick / sickast.
Gutslaff 1648
Bock / Hircus, szick / a /
Göseken 1660
bock / (hircus) Sick. Ziegen bock. geisbock / Sick / a. geismelcker / [capri mulgus. Heilbock / (Geis caper) Sick / a. ziegenbock / [hœdus] Sick. verschnitten Ziegen Bock / (caper) kohhitzetut Sick.
Vestring 1710–1730
Sik G ko Ein Bock
Clare 1730
Sik, ka, der Bock
Thor Helle 1732
sik der Bock.
Svenske 18. saj I pool
Bock. Sik, ka. [Bock]lein Sikakenne
Hupel 1818
sik, ko, r.[Tallinna k] d.[Tartu k] od. ka. d.[Tartu k] Ziegenbock; bl. Bock. ac. pl. sikkusid. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
sikk G. siku, sika Bock, Ziegenbock,
pime-sikku oder sõge-sikku mäṅgima oder ajama Blindekuh spielen,
sõge-siku sõ͜idul blindlings,
kaľju-s. Steinbock,
metsasikk der Wolf,
mõts-s. (d)[Tartu k] Hirsch, Reh.
patu-s. Sündenbock,
pähkla-s. Haselnusstraube,
ta͜ewa-s. Himmelsziege, Becassine (Ascalopax Gallinago).
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,37
18. sajandil – 0,71
a.nim.
17. saj sick, ssick
a.om.
17. saj sikka, ssicka
18. saj sikka, sikko
a.os.
17. saj ssicka
18. saj sikko
a.seestü.
17. saj sickast
a.alalü.
18. saj sikkul
m.nim.
17. saj sickat, ssickat
18. saj sikkud
m.om.
17. saj sickade, ssickade, sikku, sikko
18. saj sikkade, sikkude
m.os.
17. saj sicko
18. saj sikkusid, sikkuid
m.seestü.
17. saj ssickust
18. saj sikkudest
m.kaasaü.
18. saj sikkudega
Teemad: põhjaeesti keel, lõunaeesti keel, tüvevokaal, mitmus
Kirjandus
• Ariste, Paul 1937. Mõningaid alamsaksa laensõnu. – Eesti Keel, nr 5, lk 132–139.
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Hinderling, Robert 1981. Die deutsch-estnischen Lehnwortbeziehungen im Rahmen einer europäischen Lehnwortgeographie. Wiesbaden: Otto Harrassowitz.
• Mägiste, Julius. Estnisches etymologisches Wörterbuch IX. Helsinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1982.
• Prillop, Külli 2020. Eesti keele ajalooline fonoloogia. –
Külli Prillop
, Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
• Prillop, Külli; Saar, Eva 2020. Eesti keele ajalooline morfoloogia. –
Külli Prillop
, Karl Pajusalu, Eva Saar, Sven-Erik Soosaar, Tiit-Rein Viitso. Eesti keele ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
