serv
Sõna serv vanimates eestikeelsetes tekstides esile ei tule, kuigi tegemist on läänemeresoome tüvega (st teisteski läänemeresoome keeltes tuntud sõnaga: vadja servä, isuri, lüüdi, Aunuse karjala ja soome murrete särvi, vt ETY). Serv puudub ka 17. sajandi sõnastikes.
18. sajandi sõnastikud annavad saksa vasteks Rand am Gefäß, st sõna on esitatud tänapäevasest kitsamas tähenduses ‘anuma serv’. Tekstides on laiemas tähenduses serv olemas alates 1820ndatest, samal ajal on see jõudnud ka sõnastikesse.
Lithanderi tõlgitud kokaraamatus (1781) esineb küll rootsi skårra tõlkevastena ↗serv ~ kerv ‘sälk, sisselõige’, servima ~ kervima ‘lõikama’, aga seos läänemeresoome serv-tüvega pole siin selge.
Eesti murretes esineb serv ka häälikulistel kujudel sõrv, sorv, sõru, söru jm (keskmurde põhjaosas, saartel). Wiedemanni sõnastikus (1869, 1893) ongi sõrv valitud selle sõna põhikujuks. Samuti on varianti sõrv eelistanud näiteks Kreutzwald, kelle sünnipaik jääb sõrv-kuju levikualale.
Sõna serv õ-list kuju võib seostada kohanimega Sõrve säär, mida kohalikud ise hääldavad Sörve (KNR). Et Eestis üldteada on just õ-ga nimekuju, näitab Sõrve poolsaare tuntust ning olulisust.
Esiteks on võimalik, et nime Sõrve andsid poolsaarele hoopiski kaugemalt pärit meremehed, teiseks on tõenäoline, et nimi on vanem kui Lääne-Saaremaa häälikumuutus õ > ö (mille toimumisaeg, tõsi küll, on täpsemalt dateerimata). Just nimekuju Sõrwe, seejuures ilma muid variante mainimata, esitab ka Wiedemann oma sõnastikus (1869, 1893). Varasemate sõnastike kirjaviis ei võimalda õ ja ö kohta järeldusi teha.
õ-tähte hakati kirjakeeles üldiselt tarvitama koos uue (tänapäevase) kirjaviisi võidulepääsuga 19. sajandi lõpus. O. W. Masing oli õ-hääliku kirjas eristamise vajadust maininud juba 1816. aastal ja tarvitas ise õ-märki, aga üldist heakskiitu õ kohe ei saavutanud. Uue kirjaviisi looja Eduard Ahrens õ-d pigem ei pooldanud ja seda oma grammatikas (1843, 1853) ei kasutanud. 1864 ilmus Jakob Hurda “Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi”, kus on õ-tähele ja selle vajalikkusele eraldi lõigukeses tähelepanu pööratud.
Kuni veel ei olnud autoriteetseid väljaandeid ega sõnastikke, millele õ-tähe osas tugineda, oli kasutus üsna ebakindel. Näiteks Fr. R. Kreutzwaldi esimeses teoses (“Wina-katk”, 1840) õ-sid pole. Edaspidi on tal õ ja ö tarvitus sõnuti ebaühtlane. 1850. aasta raamatus “Ma- ja Merre-piltid” on vaheldumisi nt sõrw ja sörw, kõrw ja körw, wõtta ja wötta, lõwwi ja löwwi, mõtte ja mötte, aga järjekindlalt õ-ga on kirjutatud nt tõesti, kõlla, rõem, wõima. Tundub, et õ selge eristamine oli kõige keerulisem labiaalsete häälikute (eriti v) naabruses. Üksikuid ö-sid õ-de asemel on veel “Kalevipoja” 1861. aasta väljaandeski (sörw, körw).
Kreutzwald, Ma- ja Merre-piltid, 1850 (väljalõige)
‘Luha külas elas Tupi Hans oma venna Juhani kõrval, oli venna maade eest mõisa kupjaks, sai venna käest palka, põllu äärt ja heinamaa serva ja elas õige priskesti.’ Teisel päwal, kui aud kirriko-aedas olli walmistatud ja mäemehhed surnut matma tullid, teggi wanna raugake omma kirsto lahti, wõttis musta punnase sõrwaga rättikut wälja, sidus sedda surnule kaela ümber … (Kreutzwald 1843)
‘Teisel päeval, kui haud kirikuaias oli valmistatud ja mäemehed surnut matma tulid, tegi vana raugake oma kirstu lahti, võttis musta punase servaga rätiku välja, sidus selle surnule kaela …’
1818
Trullide al on rennid seismas, kuhhu maggus sisse lähheb, ja sure laia, agga maddala serwaga wask katlasse jookseb, kus tedda ni kaua kedetakse, kunni wessi, mis tedda weddelaks teeb, hopis ärrakedab, nenda, et maggus kui üks kuiw liiw katla põhja jäeb. (Masing 1818)
‘[Suhkruveski] rullide all seisavad rennid, kuhu magus sisse läheb ja suure ning laia, aga madala servaga vaskkatlasse jookseb, kus teda seni keedetakse, kuni vesi, mis teda vedelaks teeb, päris ära aurab, nii et magus nagu kuiv liiv katla põhja jääb.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Särwe / Sörwe Der Rand am Geschirr
Thor Helle 1732
sörw der Rand am Gefäß.
Hupel 1818
sörw, e Rand an Gefäßen r.[Tallinna k],
mantli sörw Zipfel am Mantel. särwe Rand (an Gefäßen) r.[Tallinna k] Serwe ma Sworbe im A.[Saaremaal]
Wiedemann 1893
sõrw G. sõrwa, sõrwe (Hup.), (sõrb, serb, serw, sõŕwik), dimin. sõrwakene G. sõrwakeze Rand, Kante, Aeusserstes, Grenze,
ku͜i sāb sõrwa pe͜ale = wenn er schon etwas vor sich bringt,
sõrwe mȫda kūlma beiläufig, gerüchtsweise hören,
kańdja s. Tragrand (des Hufes),
kēle s. Zungenrand,
mańtli s. Zipfel des Mantels,
mā s., mere s. Meeresufer, Küste,
sū s. Mundwinkel,
tagumine s. Rücken (eines Buches). sõrwe-mā G. mā Halbinsel Sworbe in Oesel. Sõrulane G. Sõrulaze (O, M)[Saaremaal, Muhumaal] Bewohner der Halbinsel Sworbe in Oesel.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,00
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• KNR = 2016 (Toim) Peeter Päll, Marja Kallasmaa, https://www.eki.ee/dict/knr/.
