Esimene teadaolev eestikeelne rosolje retsept on trükitud Katharina Fehre kokaraamatu „Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch“ (1816) tõlkes 1824. aastal. Rosolje nimetus selles on risoll – just nagu saksakeelses originaaliski.
Sõnakuju rassolje fikseeriti 1930. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamatu 2. köites (eelmisest, 1918. a õigekirjutuse-sõnaraamatust see sõna puudub). ♦ Baltisaksa keeles olid Risoll’i kõrval kasutusel variandid Rassoll, Rossoll, Ressoll, Rissoll (lisaks needsamad erinevate häälikupikkustega). Sõna on peetud vene laenuks (vrd vene рассол ’soolvesi’ ja рассольник ’rassolnik’), aga võib ka olla, et esmalt jõudis see sõna Liivimaale hoopis poola keelest (Kiparsky 1936: 139). Selle sõna esmamaining baltisaksa allikates jääb 17. sajandisse ning kasutatud on just poola hääldusega klappivat varianti rossul (vrd poola rosół ’(soola)leem’, hääldus (IPA): /ˈrɔ.suw/) – Rosinus Lentilius kirjutas oma Kuramaa märkmetes (1677–1680), et heeringast valmistatakse siin roog nimega rossul. Kuramaa rossul oli aga ikkagi salat, mitte leem ega soolvesi nagu slaavlastel. Lentilius kirjeldas, et heeringas puhastatakse, lõigatakse väikesteks tükkideks, segatakse juurde redist, magusaid õunu, oliiviõli, soola, äädikat, pipart. Seejärel lastakse segul seista, kuni see hakkab peaaegu et mädanema. Kuramaalased söövad seda ning peavad hõrgutiseks. (Lentilius 1677–1680 [1924: 56]) August Wilhelm Hupel kirjutas sada aastat hiljem (1795: 195), et rossol valmistatakse lihast, heeringast, sibulatest, redistest, õuntest jms äädikaga segatult ning et see pärineb Venemaalt. Oma eesti keele sõnastikku Hupel rossol’it lisanud pole. Rosolje retsepti edasise arengu kohta vt Jukk 2017. ♦ Rosół on poola keeleteadlase, professor Jan Miodeki järgi tuletatud sõnast sól ’sool’. Tuletis tähendas ’soolasust vähendama’. Vanasti kasutati soolamist ja kuivatamist liha säilitamiseks ning enne söömist oli vaja sellist liha veidi keeta, et liigsoolasest maitsest lahti saada. (Kasprzyk-Chevriaux 2017) Ka vene рассол on moodustatud eesliite abil sõnast соль ’sool’ ning isegi kui rossul võeti kunagi baltisaksa keelde üle poola keelest, on selle hilisemat kasutust mõjutanud vene keel. Suur häälikuline varieeruvus jääb selgituseta. Näiteks Wiedemanni sõnastikus (1893) on hoopiski riisol, sarnaselt 1824. a kokaraamatuga. ♦ Et vene rassol tähendas suppi ja eesti rossol/rassol/riisol salatit, on põhjustanud ka mõningast segadust, nii et vene köögi tutvustustes tuli toitude erinevust seletada:
♦ 20. sajandi I poolel, kui juba kasutati ka sõna rosolje (rassolje/rossolje), polnud selle tähenduses siiski täielikku üksmeelt. Nimelt öeldi juba siis rosolje ka suvalise segu tähistamiseks. Nii peeti seda nt muusikalise popurrii sünonüümiks:
|
Tähendused ja näitelausedMeie pool nimetatakse rassoliks iseäraline pudru sarnane toit, mis raiutud peetidest, hapukurkidest, lihast, heeringast, hapust koorest ja weel muist asjust kokku on segatud. (Postimees, 10. dets 1892) „Tänan, armuline proua!“ wastas Anton Aindreith ja torkas lusika rassolje sisse. (Waba Maa, 31. mai 1921) Tõesti, meie, lastewanemad, ei maksa oma makse riigile ja ei õienda kõrgeid koolirahasid selleks, et meie lastele usuõpetuse tundes iga kooliõpetaja heaks arwab anda ükskõik missugust rossoljet. (Eesti Kirik, 12. dets 1929) Esmaesinemus1824Risolli tarwis leika nattokest wassikapradi peneks wärhwliks, nisammoti ka 4 suurt sibbulat, 3 ouna, 4 ärraleotud heeringat, nattokest punnast pedid, kapprid, reikast ja ädikamelonid; ja sedda keik walmista wiinädika, pipra ja poomölliga. (Fehre/Henning 1824) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Clare 1730— Thor Helle 1732— Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818— Wiedemann 1893*rīsol G. rīsoli (rosol, rusol) Rossol (russ.) Vinaigrette (in der Kochkunst). Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: baltisaksa laen, vene laen, tähendusmuutus
Kirjandus
|