Väljend risus mursus 'läbisegi, ülepeakaela, rüsinal (minema)' esineb vanades tekstides kahel korral: esmalt Anton Thor Helle grammatika lisas olevates dialoogides (1732), kus on juttu mesilaste pidamisest, ning seejärel 30 aastat hilisemas Friedrich Wilhelm Willmanni mesilaste pidamise õpetuses. Väljendi algupära ei ole täpselt teada. Ferdinand Johann Wiedemann (1893) seob sõna risus algvormiga risu ja esitab sõna mursus (omastavas mursuse) tähenduses 'risu'. Murretest on teada risus tähenduses 'sassis, (hammaste kohta:) puseriti'. Tegemist on määrsõnastunud vormiga sõnast risu, nagu esitatud juba Wiedemanni sõnastikus. Mursus võib aga olla juhuslik ebareeglipärane variant sõnast murdu(s) 'hulgakesti', mis on määrsõnastunud tugevaastmeline seesütlev algvormist murd 'tunglev hulk'. |
Tähendused ja näitelaused'läbisegi, ülepeakaela, rüsinal (minema)'Kui nemmad ühhes unnikas on, siis pannakse pu su seäl wasto ja sadetakse teised pu sisse minnema, siis lendwad ja lähtwad rissus mursus sisse. (Willmann 1782) Esmaesinemus1732Kui agga nemmad [=mesilased] maddalas on? Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Thor Helle 1732— Hupel 1818mursus s.[vt] rissus rissus mursus minnema eilends od. reissens gehen. Sp.[väljend] r.[Tallinna k] Wiedemann 1893mursus G. mursuse = rizu. rizu G. rizu (mursus, ridu, rüzi) Graus, Gerülle, Kehricht, Holzstückchen, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: leksikaliseerumine, püsiühend
Kirjandus
|