jultuma, jultunud
Leksikaliseerunud verbivorm jultunud ’häbematu, häbematult julge’ leiab kasutust juba 1739. aasta Piiblis ning tuleb esile ka Gösekeni sõnastiku (1660) ühes näitelauses (kujul julten).
Kui Piiblis on selle sõna tähendus selgelt negatiivne, siis Gösekenil veel mitte. Gösekeni julten tähendab pigem ’visa’. Lause, kus sõna on kasutatud, iseloomustab küll jultunut kui kedagi, kes „ei hooli tööst ega muust“, ent teine näitelause selgitab, et jultunu teeb nii kangesti tööd, et ei hooli isegi rakkus peopesadest. Gösekeni sõna julten tähendusest kumab niisiis veel läbi seos verbiga jultuma, mis omakorda on tuletatud omadussõnast julge (vt ETY).
Wiedemanni sõnastikus (1893) tuleb sõna jultunud tähendus ’visa’ välja veel ainult vastupidavat hobust iseloomustades; põhitähendus on ’häbematu’.
Verb jultuma ’julgemaks muutuma’ ise on tekstides olemas alles 19. sajandi algul, jäädes ikkagi harva kasutatavaks.
Hupeli (1818) järgi on jultunud tallinnakeelne sõna. Näiteks Gutslaff on oma tartukeelses piiblitõlkes (1648?–1656?) kasutanud hoopis väljendeid vallatu (1Ms 16: 12) ja vihase palega (5Ms 28: 50).
jultunud
Öäl mees wöttab jultund olla, et silmist näikse; agga öiglane kinnitab omma teed. (Piibel 1739)
‘Õel mees näitab jultunud nägu, aga õige kinnitab oma teid.’ (Õp 21: 29)
jultuma ‘julgemaks muutuma’
Nühhiwad temma selga; ja pärrast, kui jultub, siis kratsiwad temma pead … (O. W. Masing 1821: 117)
‘Nühivad tema [=säga] selga ja pärast, kui [säga] julgemaks muutub, kratsivad tema pead …’
1660 (sõnastikus)
temma on julten / ep hoolib töhst echk muhst. (Göseken 1660)
‘tema on jultunud, ei hooli tööst ega muust.’
1739 (tekstis)
Ja temma saab jultund innimene ollema, kui metsa-esel, temma kässi keikide wasto ja keikide kässi temma wasto, ja ta peab keige omma wendade ees ellama. (Piibel 1739)
‘Temast tuleb mees nagu metseesel – tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu – ta elab vaenus kõigi oma vendadega.’ (1Ms 16: 12)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Quäsen / (Blutquäsen) temma on julten / ep hoolib töhst echk muhst. it. temma teeb kangkest töht / eht werri Rackut tullewat pejust welja.
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
jultund wild, frech, tollkühn, verwegen. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
jultu G. jultuma (O)[Saaremaal] dreist, dummdreist, frech,
wana j. der Wolf. jultuma, -dun, jultuda = julgema, ära j. dass.
jultund kühn, frech, trotzig,
j. hobune ein abgehärtetes, ausdauerndes Pferd, das nicht leicht ermüdet,
wana jultund der Wolf. jultus G. jultuse = julgus.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,04
nud-kesksõna
18. saj jultund
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.