Vana kirjakeele sõnastik

ramb, rammastama

Ramb tähendab ‘nõrk, jõuetu’. Tõenäoliselt on tegu algbalti laenuga. Teistes läänemeresoome keeltes (soome, isuri, vepsa, vadja) tähendab sama tüvi ‘lonkur, lombakas’. (ETY) Liikumatusele, mitte lihtsalt nõrkusele viidates on sõna rambtõbine kasutanud Georg Müller 17. sajandi alguses.

Eesti keeles toimunud häälikumuutuste tõttu on ramb peaagu kokku langenud vastupidise tähendusega sõnaga ramm ‘jõud’. Algselt olid mõlemad sõnad vokaali võrra pikemad, vastavalt ramba ja rammu. Kui sõna lõpust kadus vokaal (umbes 15. sajandil), muutus mõnes piirkonnas mb-ühend mm-iks, nii et sõnad erinesid nüüd veel vaid tüvevokaali poolest. Just kuju ramm, mitte ramb on esitatud kõigis Wiedemanni-eelsetes sõnastikes, kus see sõna üldse on antud. Nende sõnade sarnastumine on põhjustanud teatavat segadust, nt Stahlil esineb u-tüveline ramm : rammu tähenduses ‘jõuetu nõrk’. Segadust suurendab, et kasutusel oli ka sõna ↗ramp ‘korjus’.

Ramb on olnud aluseks mitmetele tuletistele. Vanades tekstides esinevad rammastama ‘väsima, nõrkema’ ja alates 19. sajandist ka sellest tuletatud rammastus ~ rammestus ‘nõrkus, jõuetus’.

ramb ‘nõrk, jõuetu’

Ehk temma kül mo rammo tee peäl rammaks teind, ja mo päwad lühhendanud (Piibel 1739)
‘Tema on teel nõrgestanud mu rammu, lühendanud mu päevi’ (http://piibel.net/#q=Ps%20102).

rammastama ‘väsima, nõrkema’

… külm tuul lööb tedda warsi mahha, ja rammastakse ä. (Thor Helle 1732)
‘… külm tuul lööb ta varsti vastu maad ja ta nõrkeb ära.’

rammestus

… neile saab pikka möda üks nisuggune rammestus, et nemmad hädda waewalt eddasi ronniwad … (Umblia 1845)
‘Neile tuleb pikkamööda selline rammestus peale, et nad hädavaevu edasi ronivad.’

rambtõbine ‘halvatu’

Sen Rambtobbine Inimeße pörab meddi Ißandt Chrς v̈mber, oma Wode pæl. (Müller 1601 või 1602)
‘Halvatud inimese pöörab meie Issand Kristus ümber tema voodi peal.’ (vrd Mt 9:2)

ära rammastama ‘ära nõrkema’

… külm tuul lööb tedda warsi mahha, ja rammastakse ä. (Thor Helle 1732)
‘… külm tuul lööb ta varsti vastu maad ja ta nõrkeb ära.’

ramb – 1601 või 1602

Sen Rambtobbine Inimeße pörab meddi Ißandt Chrς v̈mber, oma Wode pæl. (Müller 1601 või 1602)
‘Halvatud inimese pöörab meie Issand Kristus ümber tema voodi peal.’

rammastama – 1732

… külm tuul lööb tedda warsi mahha, ja rammastakse ä. (Thor Helle 1732)
‘… külm tuul lööb ta varsti vastu maad ja ta nõrkeb ära.’

Stahl 1637

kindisch / ram ninck tüit. krafftlos / wehtta / wehtti / woimatta / ram / schwach / nödder / nöddrast / wehti / ram / rammato.


Gutslaff 1648


Göseken 1660

erstarrung der Glieder / tuim / Ramm.


Thor Helle 1732

ram schwach. rammastus die Schwäche, Mattigkeit.


Hupel 1818

ram, ma, schwach. r.[Tallinna k] trächtig. Ob.[Põltsamaa ümbruses] rammast schwacher Weise. ad.[määrsõna] r.[Tallinna k] rammastatama ärra matt werden (und sterben) r.[Tallinna k] rammastus Schwäche, Mattigkeit. r.[Tallinna k]


Wiedemann 1893

ramb G.[omastavas] ramma (ramm) 1) schwach,
r. jalust schwach auf den Füssen, lahm,
wana ruju-r., w. ruzu-r. ganz altersschwach;
2) schwanger, trächtig,
öeldakse rambana olema sie soll schwanger sein.
rambima, rammin, rambida (rambuma) matt werden, scwach werden,
rambis magama er schlief aus Mattigkeit ein,
se kõne rambis diess Gerede verlor sich,
julgus rambis ära der Muth sank ihm,
tūl’ rambis ära der Wind legte sich, liess nach.
ramblane G. ramblaze (rambane) schwach, matt, schwanger, trächtig. rammastama, -tan, -tada (rammendama, rammestama, rammistama, rammetama) 1) schwächen, abmatten, entkräften, dämpfen, erschöpfen,
ära r. dass.[seesama],
sūd oder juttu r. eine Rede, ein Gerücht unterdrücken, beschwichtigen,
uni rammastas mind ära der Schlaf überfiel mich;
2) intr. ermatten, ermüden.
rammastus G. rammastuze (rammendus, rammestus, rammetus, rammistus) 1) Schwächung, Schwäche, Entkräftung, Erschöpfung,
une-r. grosse Schläfrigkeit, Lethargie;
2) (d)[lõunaeesti keeles] Blähung.
rammawus G. rammawuze (d)[lõunaeesti keeles] Schwäche. rammeus G. rammeuze (d)[lõunaeesti keeles] Schwäche.

10 000 tekstisõna kohta

ramb

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,06
18. sajandil – 0,13

rammastama

16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,02

ramb

a.nim.
17. saj ram, ramb
a.saav
17. saj rammux
18. saj rammaks, ram̃aks

rammastama

umbisikuline, olevik
18. saj rammastakse


Kirjandus
ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat.