Poleerima on saksa keelest laenatud sõna, mille esmaesinemus kirjalikes tekstides jääb 19. sajandi algusesse. Veel Hupeli sõnastikuski (1818) on saksa sõna polieren eestikeelsed vasted karastama ning Tallinna keeles ka ilusaks tegema ja selgeks 'siledaks' tegema, kuid mitte poleerima. Verb poleerima on esitatud alles Ado Grenzsteini "Eesti sõnastikus" (1884) ja seejärel ka F. J. Wiedemanni sõnastiku II trükis (1893), kusjuures Wiedemannil on esisilbi o põhimärksõnas märgitud pikaks. Kuidas sõna näiteks O. W. Masingu arvates (s.o 19. saj alguses) hääldada tuli, ei ole kirjapildi järgi kahjuks võimalik kindlaks teha. |
Tähendused ja näitelausedIsaki kirrik, mis meie línnas [= Peterburis] prüggitud märamata Isaki plạtsi kesk kõhha peäl seisab, ja kélle mürid ja seinad hạ́llist poleritud marmori kiwwist tehtud, saab nüüd ilmuhkeks ehhitud. (Masing 1822: 62) Esmaesinemus1818Jasp ehk Jaspis, on kõrd sedda, kõrd teist karwa, ehk ka hopis kirju; ei mitte selge, waid tumme kiwwi; agga lasseb ennast üllewägga polerida, et kui keige selgem pegel hiilgab ja läigib. (Masing 1818) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Thor Helle 1732— Hupel 1818— Grenzstein 1884poleerima (poliren), puud, metalli etc. lakkidega etc. tasaseks, läikima tegema. Wiedemann 1893pōlērima, -rin, -rida (polērima) poliren, pōlēr G. pōlēri (polēr) Poliren, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: rahvusvaheline sõna, 19. sajandi neologismSisu viimati muudetud 07/10/2020Külli Prillop |