piirits
Piirits tähenduses ‘kohtuteener, kohtuotsuse täideviija’ esineb Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri jutlustes, mis on kirja pandud 17. sajandi esimestel aastatel. Heinrich Stahli “Hand- und Hausbuchi” III osa (ilmus 1638) saksakeelses paralleeltekstis on eesti piiritsa vasteks Peiniger ‘piinaja’ (tegemist on Piibli kirjakohaga Mt 18:34, kus ka Martin Luther on kasutanud sõna Peiniger).
Järgmised piiritsa kasutused tulevad trükistes välja alles 150 aastat hiljem ja nüüd on tähenduseks ‘timukas, surmanuhtluse (ametlik) täideviija’. F.G. Arveliuse “Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramatus” (ilmus 1790) on joonealuses märkuses seletatud sõna piirits tähendust järgnevalt: piirits on inimene, kes on kohtu poolt seatud kurjategijaid surmama.
17. sajandi lõpus on sõna piirits kasutanud veel Johann Hornung oma Uue Testamendi tõlkes (nn Müncheni käsikiri, vt EPAK), seda nii kirjakohas Mt 18:34, kui ka Lk 12:58 ja Mk 6:27, kus Lutheril on vastavalt Stockmeister ‘kohtuteener’ ja Hencker ‘timukas’.
1924. aastal väidab Andrus Saareste, et sõna piirits on kasutusest täiesti kadunud ja ununenud. Saareste oli saanud negatiivsed teated selle sõna tuntuse kohta Jõhvist, Harjumaalt, Läänemaalt, Pärnumaalt, Saaremaalt, Karksist, Räpinast ja Setust. (Saareste 1922: 146)
19. sajandi keskpaiga tekstidest on piirits veel leitav.
Nagu kirjutab A. Saareste (1922: 146), on piirits ilmselt laen vene keelest. Vene keeles oli umbes 17. sajandi lõpuni kasutusel бирюч, бирич (vanavene биричъ) ‘ametlike teadete kuulutaja’; mitmes slaavi keeles tähendab samast tüvest pärit sõna ka timukat või kohtuotsuse täideviijat, nt sloveeni birič (ЭССЯ).
A. Saareste (1922: 146) on ka oletanud, et piirits oli eelkõige Alutagusel tuntud sõna. Esinemused Mülleri jutlustes, Hornungi Uue Testamendi tõlkes ja vanades sõnastikes ei toeta seda hüpoteesi. Ka Hupel on oma sõnastikus märkinud, et piirits on üldine põhjaeestikeelne sõna.
‘kohtuteener, kohtuotsuse täideviija’
Meÿe piddame kaas teedtma ninck vsckma, et Iumala iures eb muhd mitte maxa eb kaas olle, kudt aino armu, Kui tæma meidt kaas nuchtleb, sÿß eb te tæma se mitte wihase meelest, Tæma eb löh meit mitte se Piritza Pitza, moito oma armulikuße Issa Witzade kaas. (Müller 1601)
‘Me peame ka teadma ning uskuma, et Jumala juures ei maksa muu ja seal pole muud kui ainult arm; kui ta meid karistab, siis ei tee ta seda mitte vihase meelega; ta ei löö meid kohtuteenri piitsaga, vaid oma armulike isalike vitsadega.’ Et suure Kindral Kubberneri ette mitmed innimessed marahwa seast kaebdust on töstnud wargusse lia kange kohtomoistmisse ja trahwimisse pärrast, siis antakse temma kässo peäl Trahwiseädusse-ramatust 3. jaust 3. peatükkist ja XII. tükkist, mis wargussest räkiwad, igga ühhele teada, mis siin al seisab: [—] Wargusse eest hone löhkumissega seädetakse nuhtlust sedda möda hone löhkuminne suur on olnud, sedda wisi: [—] agga kolmat korda, – et omma seisusse öigust kautawad, ja Siberi male sadetakse assuma; agga kui nemmad seädusse järrel ihholikko trahwi al peaksid seisma, üttaego plett-piitsa piritse kä läbi sama, kuida moöt sellesinnatse seädusse ramato 22. tükkis selle wisi trahwi eest on seädtud. (Лифляндские губернские ведомости = Livländische Gouvernements-Zeitung, 2. dets 1853)
‘timukas, surmanuhtluse (ametlik) täideviija’
Mis se sind aitab, armas tallomees! et sa ennast omma herra wasto panned nenda kui se oinas koera wasto, ning pirits agga otab so surma peäle ja teeb teistele se läbbi hirmo. (Willmann 1782)
‘Kuidas see sind aitab, armas talumees, et sa härrale vastu hakkad, nagu see oinas koerale vastu hakkas, ning timukas ootab siis su surma ja hirmutab sellega teisi.’
1601
Meÿe piddame kaas teedtma ninck vsckma, et Iumala iures eb muhd mitte maxa eb kaas olle, kudt aino armu, Kui tæma meidt kaas nuchtleb, sÿß eb te tæma se mitte wihase meelest, Tæma eb löh meit mitte se Piritza Pitza, moito oma armulikuße Issa Witzade kaas. (Müller 1601)
‘Me peame ka teadma ning uskuma, et Jumala juures ei maksa muu ja seal pole muud kui ainult arm; kui ta meid karistab, siis ei tee ta seda mitte vihase meelega; ta ei löö meid kohtuteenri piitsaga, vaid oma armulike isalike vitsadega.’
Stahl 1637
Hencker / piritz / piritzist / Rackel / racklist
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
büttel / pyritz. Hencker / pijhritz.
Thor Helle 1732
pirits der Büttel.
Hupel 1818
pirits, e, Büttel, Scharfrichter. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
pīrits G. pīritsa, pīritse, pīritsi. Büttel, Scharfrichter,
raha-p. = krat́t́.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,06
18. sajandil – 0,03
Kirjandus
• EPAK = Ross, Kristiina jt., Eesti Keele Instituudi Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants.
• Saareste, A 1922. Etümologilised märkused II – Eesti Keel, nr 5-6, lk 140-149.
• ЭССЯ = Этимологический словарь славянских языков, Выпуск 2. Москва Наука 1975.
