pannine

Pannine ’hukule määratud, patune, jumalakartmatu’ on tuletis sõnast ↗bann. Kasutanud on seda tuletist Georg Müller oma jutlustes (1600–1606). Võimalik, et pannine oli levinud peamiselt Tallinna eestlaste keeles. Tuletise aluseks olev bann on näiteks Gösekeni sõnastikus (1660) esitatud kui eestlastele üldiselt tundmatu saksa sõna, mille tarvitamist eestikeelses tekstis tuleks vältida.

Tähendused ja näitelaused

Sen Pannitze piddab se hedda erratapma, Ninck ke ned Eikedt wihawat, neil piddab süÿ ollema. (Müller 1605)
'Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.' (Ps 34:22)

Esmaesinemus

1600 (käsikirjas)

Ium̃al on meddÿ kaas, wasto sen Pattu, Surma, Kurrati, Porgkuhauda, ninck wasto sen Pannitze Ilma, ninck keicke meddi Waÿnlaste wasta. (Müller 1600)
'Jumal on meiega patu, surma, kuradi, põrguhaua ja patuse maailma ning kõikide meie vaenlaste vastu.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

—

Vestring 1720–1740

—

Clare 1730

—

Thor Helle 1732

—

Svenske 18. saj I pool

—

Hupel 1818

—

Wiedemann 1893

—

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 1,41
18. sajandil - 0,00

Vormistik

a.nim.
   17. saj pannine, pañine
a.om.
   17. saj pannitze, pañitze
a.alaleü.
   17. saj pannitzelle, pañitzelle
a.alalü.
   17. saj pañitzel
a.saav
   17. saj pañisex
m.nim.
   17. saj pannitzet, pañitzet
m.nim. keskvõrdes
   17. saj pannitzemat
m.om.
   17. saj pannitzede, pañitzede

Teemad: saksa laen, alamsaksa laen
Kirjandus
•Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
Sisu viimati muudetud 15/09/2022
Külli Prillop