pannine

Pannine ’hukule määratud, patune, jumalakartmatu’ on tuletis sõnast ↗bann. Kasutanud on seda tuletist Georg Müller oma jutlustes (1600–1606). Võimalik, et pannine oli levinud peamiselt Tallinna eestlaste keeles. Tuletise aluseks olev bann on näiteks Gösekeni sõnastikus (1660) esitatud kui eestlastele üldiselt tundmatu saksa sõna, mille tarvitamist eestikeelses tekstis tuleks vältida.

Tähendused ja näitelaused

Sen Pannitze piddab se hedda erratapma, Ninck ke ned Eikedt wihawat, neil piddab süÿ ollema. (Müller 1605)
'Kurjus surmab õela ja need, kes vihkavad õiget, mõistetakse süüdi.' (Ps 34:22)

Esmaesinemus

1600 (käsikirjas)

Ium̃al on meddÿ kaas, wasto sen Pattu, Surma, Kurrati, Porgkuhauda, ninck wasto sen Pannitze Ilma, ninck keicke meddi Waÿnlaste wasta. (Müller 1600)
'Jumal on meiega patu, surma, kuradi, põrguhaua ja patuse maailma ning kõikide meie vaenlaste vastu.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1720–1740

Clare 1730

Thor Helle 1732

Svenske 18. saj I pool

Hupel 1818

Wiedemann 1893

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 1,41
18. sajandil - 0,00

Vormistik

a.nim.
   17. saj pannine, pañine
a.om.
   17. saj pannitze, pañitze
a.alaleü.

   17. saj pannitzelle, pañitzelle
a.alalü.

   17. saj pañitzel
a.saav

   17. saj pañisex
m.nim.

   17. saj pannitzet, pañitzet
m.nim. keskvõrdes

   17. saj pannitzemat
m.om.

   17. saj pannitzede, pañitzede

Teemad: saksa laen, alamsaksa laen
Kirjandus
•Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
Sisu viimati muudetud 15/09/2022
Külli Prillop