õel, õelus, õelasti
Omadussõna õel esineb vanades tekstides alates 17. sajandist. Näiteks Heinrich Stahl (1637) on seda kasutanud Lutheri laulu „Christum wir sollen loben schon“ tõlkes, nähtavasti saksa sõna gering ’tühine, tähtsusetu’ vastena. Heinrich Gösekeni sõnastikus (1660) tulevad välja tähendused ’halb; kuri; kelm’, ära on toodud ka õel rohi ehk umbrohi.
Piiblitõlgetes leidub õel tähenduses ’(sala)kaval, kelm, jumalatu’. Luther on samades kirjakohtades kasutanud sõna gottlos ’jumalatu’ ja enne 1739. aasta Piiblit on ka eesti tõlgetes enamasti just jumalata (nt Gutsalffi tõlge u 1648–1656) või jumalakartmata (nt Virginiuste tõlge 1687–1690), harvem kõver, tige vms (vt EPAK).
Tänapäevane põhitähendus ’pahatahtlik, kiuslik, tige (ja seda väljendav)’ muutub tekstides sagedaseks alles 19. sajandil.
Õel on kõige vanemates põhjaeesti allikates kirjutatud kas kujul höhl (loe: hööl) või höel, 18. sajandist alates valdavalt öäl. Lõunaeesti allikates on tavalisim kuju öel. Mõni autor lisab sõna algusesse ka h.
Tõenäoliselt hääldati öel ja öäl kahesilbilisena (õ-el). Seda võib järeldada Wiedemanni sõnastiku (1893) põhjal, kus ühte silpi kuuluvad järjestikused täishäälikud on järjekindlalt märgitud kaarekesega (nt ka͜uge), aga eri silpidesse kuuluvad täishäälikud on ilma kaarekeseta (nt kajema ehk kaema, niisamuti ka hõel ja hõäl).
Silbipiir vokaalide vahel ning tähendus ’(sala)kaval, kelm, jumalatu’ viitab võimalusele, et eesti õel on seotud soome sõnaga ovela ’leidlik, osav; salakaval, kurikaval, õel’.
‘(sala)kaval, kelm, jumalatu’
Ei olle mitte hea öälast luggu piddada, ja ühhe öige öigust kohtus köwweraks pöörda . (Piibel 1739)
‘Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata.’ (Õp 18:5) Minna ollen öäl, mikspärrast pean ma tühja waewa näggema ennast wabbandades? (Piibel 1739)
‘Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?’ (Ii 9:29) Nenda peab üks höel allati teist kartma ja pealegi temmaga leppima . (Schüdlöffel 1843)
‘Nõnda peab õel alati teist [= endasugust kelmi, kes saaks ta üles anda] kartma ja temaga leppima.’
‘pahatahtlik, tige’
Olleks Mall omma woöra laste wasto kül pahha ja öäl olnud, agga muido nende ihho ja hinge eest hoolt kannud, siis woiksime sega weel leppida; agga kurri emma ei holinud neist middagi. (Jannsen 1864)
‘Kui Mall oleks oma kasulaste vastu küll paha ja õel olnud, aga siiski nende ihu ja hinge eest hoolt kandnud, siis võiksime sellega leppida, aga kuri ema ei hoolinud neist üldse.’
1637
Se önnis loja keickest asjast / wottis hendesse pehle öhe höla sullase iho … (Stahl 1637)
‘See õnnis kõikide asjade Looja võttis enesele tühise sulase ihu …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
arg (böß) kurri / höel / a.#schicht / höhl / vide Reyhe. Schlim / (malus böß) kurri / höhl / kagga. Gestanck / höhl hais unkraut / (zizania) höhl (lihck) Rohhi / ümb Rocht / ümb Rohhist. nichts wehrtester / (nequissimus) keicke höhlamb / keike herrise herrisemb. schelm / (nebulo) herris. üx höhl / kurri / tigge / wallato / kölbamatta Innimenne.
Vestring 1710–1730
öäl pl. lad böse, arg, gottlos Öälus die Bosheit, Tücke, Arglist.
Clare 1730
öel vel höel Innimiñe, ein verdrießlicher Mensch.
Thor Helle 1732
öäl, öälaste schlimm, arg. adv.
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
öäl, a, adj. öälaste, ad. arg, gottlos, verrucht, boshaft. r.[Tallinna k] öälus Gottlosigkeit, Argheit. r.[Tallinna k] öel widerlich; verdrießlich (Mensch) d.[Tartu k]
Wiedemann 1893
hõel G. höela (hõäl, höelas, höelik) bös, boshaft, tückisch, arglistig, verdriesslich, schlecht,
hõelaste tȫd tegema schlecht arbeiten,
hõel te͜ize pe͜ale böse, erbost über Einen. hõelus G. hõeluze (hõälus) Bosheit, Gottlosigkeit, Tücke etc. (vgl. hõel),
hõelus wõtku sind (euphem.) der Teufel hole dich.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,03
18. sajandil – 2,88
õel
a.nim.
18. saj öäl
a.om.
17. saj höla
18. saj öäla
a.os.
18. saj öälat
a.seestü.
18. saj öälast
a.alaleü.
18. saj öälale
a.saav
18. saj öälaks
a.kaasaü.
18. saj öälaga
m.nim.
18. saj öälad
m.om.
18. saj öälade, öälatte
m.os.
18. saj öälaid
m.seestü.
18. saj öäladest, öälattest
m.alaleü.
18. saj öäladele, öälattele
m.alalü.
18. saj öälattel
m..kaasaü.
18. saj öäladega
õelus
a.nim.
18. saj öälus
a.os.
18. saj öälust
a.seestü.
18. saj öälussest
Kirjandus
• EPAK = Eesti piiblitõlke ajalooline konkordants.
