|
Loomanimetus muul on eestikeelsetes tekstis olemas alates 17. sajandi keskpaigast. Häälikuliselt langeb eesti muul kokku keskalamsaksa sõnaga mûl, mûle, mistõttu seda peetaksegi alamsaksa laenuks (nt ASL). Esialgu leidub muul aga ainult Lõuna-Eestis tegutsenud autorite tekstides ning Hupelgi (1818) märgib selle tartukeelseks sõnaks. Niisugune levik on alamsaksa laenude puhul ebatavaline. Võimalik, et muul on (lõuna)eesti keelde jõudnud hoopis vene keele vahendusel. Algupäraselt on tegu ladina sõnaga mūlus. Samas tuleb eesti tekstides kaudselt ikkagi välja ka saksa keele mõju – nimelt esineb muul kõige vanemates kirjapanekutes ainult saksaeeskujulise liitsõna muuleesel koosseisus (vrd saksa Maulesel, mida kasutati kokkulangevuse vältimiseks sõnaga Maul ’mokk’ (DWDS)). 17. sajandi I poole autorite Georg Mülleri, Heinrich Stahli ja Joachim Rossihniuse tekstides puuduvad piiblisalmid, kus on muuladest juttu. Õieti, mõnikord on nad Piiblit tsiteerides selle looma lihtsalt mainimata jätnud, kui see pole teksti mõtte edasiandmisel oluline tundunud. Hiljem on käibele tulnud ja põhjaeesti piiblitõlgetes kasutusele jäänud hobueesel. Vrd nt Ps 32: 9 tõlkeid ja refereeringuid:
Esimene tekst, kus muul leidub omaette sõnana, on Virginiuste käsikirjaline Vana Testamendi tõlge aastaist 1687–1690. Seejuures käänavad Virginiused seda sõna i-tüvelisena (muul : muuli). Just i-tüvelisena on muul esitatud ka näiteks Svenske lõunaeesti sõnaraamatus 18. sajandi I poolel. 19. sajandi teisel poolel nimetab Wiedemann i-tüvelist käänamist piiblikeelseks ning esitab ka a-tüvelise variandi muul : muula. a-tüvelisena on muul olnud kasutusel Hiiumaal, ent tähenduses ’veise mokk’; vrd saksa Maul ’(looma) suu’. Arvatavasti on eesti kirjakeeles omavahel segunenud eri piirkondade sõnad muul : muuli ’eesel’ ja muul : muula ’mokk’. |
Tähendused ja näitelausedNink Absalom sai Tawida Sullasta wasta, ja soitis ühhe Muuli Seljas. Nink kui se Muul ühhe suure Oksalikko Tamme ala sai, sis jäi Absalomi Pää sesam̃a Tam̃e külge ninda kinni, et täma poos Taiwa nink Maa wahhel, agga se Muul jooksis täma ald ärra. (Virginiused, 1687–1690) SõnaühendidmuuleeselOlket mitte kud hobboset nink Muhl Eselit / kelle ei ole Moistus / kelle waljat nink Suhlisset Suh sisse pannetaxe / kus nemmat mitte sinno jure tachtwat. (Blume 1666) Esmaesinemusumbes 1648–1656 (käsikirjas)Ninck Absalom puttis Dawidi sullaste wasto, ninck isti ütte MuhlEseli selgen. Ninck se MuhlEsel tulli ütte suhre tamme alla, kus sacket ossat ollit, ninck temma päh jäihi kindi sestsammast tammest, eth temma ninda olli taiwa ninck mah wahjel, se MuhlEsel enge kumb temma allan olli, letz erra. (Gutslaff 1648?–1656?) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Vestring 1720–1740— Svenske 18. saj I poolMuhl, i. Maulesel Thor Helle 1732— Hupel 1818muul, i, Maulesel; Luth. Maul +.[saksa laen] d.[tartukeelne] Wiedemann 1893mūľ G. mūli (bl)[piiblikeelne], mūl G. mūla Maulthier (Equus Mulus); — = mūling; — (d)[tartukeelne] = mūlukas; — mūlad (D)[Hiiumaal]Maul des Rindes (auch eine Speise davon). Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: piiblitõlge, alamsaksa laen, vene laen, rahvusvaheline sõna
Kirjandus
|