musket
Itaalia keelest pärit sõna musket (itaalia moschetto) on eestikeelsena kõige esimesena esitanud Heinrich Göseken oma sõnastikus (1660). Eestikeelses trükitekstis on musketit esmakordselt mainitud 17. sajandi lõpus (või 18. sajandi alguses), mil ilmus Rootsi kuninga sõjaseaduste tõlge. Kirjapilt oli selles tõlkes prantsusepäraselt Musqvet. (Nt sakslasedki kirjutasid seda võõrsõna 17. sajandil itaalia- või prantsusepäraselt: Moschette, Muschette, Muschquete, Musquet.)
Wiedemann oma eesti-saksa sõnastikus (1893) on sõna musket pidanud luulekeelseks.
Musket – tahi abil süüdatav suurekaliibriline eestaetav püss – oli jalaväe peamine tulirelv 16. ja 17. sajandil.
‘Kui keegi vaenu ajal ilmaasjata tüli teeb, oma musketist või püssist laseb, siis tuleb ta surmata.’
1660 (sõnastikus)
Musquet / (sclopetum) muscket. (Göseken 1660)
1697(?) (trükises)
Kui keekit waino ajal illma asjato tülli teeb / omma Musqveti ehk püsi lachti lassep / se peab hingelt huckatama. (Sõjaseadused 1697)
‘Kui keegi vaenu ajal ilmaasjata tüli teeb, oma musketist või püssist laseb, siis tuleb ta surmata.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Musquet / (sclopetum) muscket. Musquetirer / Muesckti mees.
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
musket G. musketi (pt)[poeetiline] Muskete
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,02
18. sajandil – 0,00
a.om.
17. saj musqveti
