miina
Miina on iidne kaalu- ja rahaühik, mille täpne väärtus olenes ajast ja kohast (vt ISBE). Eesti keelde on sõna miina jõudnud Piibli kaudu (vrd ladina mina < kreeka mna).
1939. aasta juubeliväljaandes on vana tõlke miina asendatud maanu’ga (vrd akadi manû, heebrea maneh). Veel uuemates tõlgetes on enamasti miin (omastavas käändes miini).
Esimeses eestikeelses Piiblis 1739. a on miinat nimetatud vaid kahel korral (Hs 45: 12 ja 1Mak 14: 24), muudel juhtudel on see asendatud mõne tuttavama vääringuga (nõnda ka Lutheri tõlkes (1535), kus mina esineb ühe korra), nt Esr 2: 69 on Lutheril fünf tausent pfund silbers ja 1739. a eesti tõlkes höbbedat olli wiis tuhhat naela (vt ka 1Kn 10: 17, Ne 7: 70,71), 1Mak 15: 18 on Lutheril tausent pfundenn ja 1739. a eesti tõlkes tuhhat lodi raske.
‘Pärast seda läkitas Siimon Numeeniose Rooma, kaasas suur kuldkilp, tuhat miini raske, et kinnitada liitu nendega.’ (1Mak 14: 24)
1739
Ja üks sekel peab kakskümmend Kera ollema; üks Mina peab teile ollema kakskümmend sekli, wiiskolmatkümmend sekli, wiisteistküm̃end sekli. (Piibel 1739)
‘Ja seekel olgu kakskümmend geerat; miina olgu teil kakskümmend seeklit, kakskümmend viis seeklit, viisteist seeklit!’ (Hs 45: 12)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
—
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,01
a.nim.
18. saj mina
