lõke
Sõna lõke teadaolev esmakasutus tekstis on 1739. aastal välja antud Piiblis. Ka sõnastikesse ilmub lõke samal ajal, kusjuures toonased lõunaeesti sõnastikud seda sõna ei tunne. Hupel (1780, 1818) ongi märkinud lõkke ainult põhjaeestikeelseks sõnaks.
1739. aasta piiblitõlkeski leidub lõke vaid kahel korral. Enamasti on neis kirjakohtades, kus uuemates tõlgetes on lõke või lõkkele puhuma/süütama, lihtsalt tuli (nt Jh 18:8, Ap 28:2) või põlema (nt Srk 8:10, Ho 7:6). Sakslastest piiblitõlkijaid võis sõnavalikul mõjutada see, et saksa sõna Feuer märgib nii lõket kui ka tuld.
♦
Kuigi lõkke teadaolev esmaesinemus jääb alles 18. sajandi I poolde, on see eesti keeles üsna vana tüvi, millel on olemas vasted teisteski läänemeresoome keeltes, nt vadja lekko ’leek’, isuri lekkoi ’leek, lõke’, samuti lüüdi lekahtada ’liiga(h)tada, paigast liikuda’ jm, vt ETY). Tegemist võib olla ka vana laenuga. Indoeuroopa algkeelde on rekonstrueeritud tüvi *leuk- ’hele-, sära-, valgus’ (vt Köbler 2014), mille mõni järglane võiks ehk sobida eesti sõna lõke allikaks (tüve *leuk- järglased nüüdiskeeltes on nt saksa Licht ’valgus’, kreeka leukos ’valge’, ladina lux ’valgus’, inglise light ’valgus; hele; süütama’; vt Köbler 2014).
‘Ära vaidle sõnaka inimesega ja ära kuhja puid tema lõkkele!’ (Srk 8:3) Prantsuse léris põllesid tulle lõkked ja hawatud pẹssid omma háwu (Suve Jaan 1841)
‘Prantsuse leeris üõlesid lõkked ja haavatud pesid oma haavu’
1732 (grammatikas)
lökke die Gluth. (Thor Helle 1732)
1739 (trükitekstis)
Sepärrast wottab Jssand, wäggede Jssand koera-többe läkkitada temma lihhawatte sekka, ja temma au al peab lökke pöllema, kui tulloke pölleb. (Piibel 1739)
‘Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli.’ (Js 10:16)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Lökke G: ke. Die Gluth Lökkatama. Glüen
Sööd ei tahha lökkata Die Kohlen wollen ō glüen
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
lökke die Gluth. lökketama glüen, roth seyn im Gesicht.
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
lökke Glut; kleines Feuer. r.[Tallinna k] lökkatama oder lökketama glüen, im Gesichte roth sein.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
lõke G. lõkke, lõkme (lõsk, lõske) Lohe, Gluth, Flamme, spec. im Freien angemachtes Feuer,
lõket tegema ein Feuer anmachen (wie Viehhüter in d. Nacht),
lõkke äres olema am Feuer sitzen,
hīre-lõke ganz kleines Feuer,
nǖd on lõke lahti nun bricht das Feuer aus (bei einer Feuersbrunst),
nāgu tuli-lõke wee-ojas wie eine Flamme im Bache (sprichw., d. h. was nur mit grosser Noth besteht, sich erhält),
söed lõkkele puhuma Kohlen zum Glühen anblasen. lõkatama, -tan, -tada, freg. lõkatelema, -len, -lla (lõkatlema) (lõhkama, lõhwatama, lõketama, lõkkama, lõkama, lȭskama) auflodern, aufflammen, glühen (Kohlen, Wangen). lõkendama, -dan, -dada (lȭmama, lȭmendama) flammen, aufflammen, erglühen, leuchten, glänzen,
palged lõkendawad die Wangen glühen,
üles lõkendama auflodern.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,00
18. sajandil – 0,02
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
• Köbler, Gerhard, Indogermanisches Wörterbuch, (5. Auflage) 2014.
