kõhn
Omadussõna kõhn esineb vanemates tekstides harva. Enne 19. sajandit on teada vaid üks kasutus: Virginiuste käsikirjalises Vana Testamendi tõlkes (1687–1690). Tähendus on siin tõenäoliselt pisut laiem kui tänapäevases kirjakeeles, nimelt ’vilets, nõrk, lahja’.
Vanade sõnastike järgi otsustades oli sõna kõhn tuntuim tähendus hoopis ’kurat’. Vt selle kohta täpsemalt märksõna ↗kõhnret alt.
19. sajandi lõpukümnendite tekstidest leiab juba ka tuletised kõhnus ja kõhne(ne)ma ’kõhnuma’.
‘Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.”’ (2Sm 13:4) Tema kõhn kahwatanud nägu waotas pikkamisi isewärki kurwaks, nukraks (Vilde 1886)
1687–1690 (käsikirjas)
Se üttel täma wasta: Miksperrast jääd sina ni köhnaks, sina Kuninga Poig, Päiw Päiwald? Eks sino woi mulle sedda üttelda? Sis üttel Ammon täma wasta: Mina Armastan Tamarid, mino Welja Absalomi Sissard. (Virginiused 1687–1690)
‘Ja see küsis temalt: „Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?” Ja Amnon vastas temale: „Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde.”’ (2Sm 13:4)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
Köhn G na. Der Teuffel
Köhn neid siin wottab Der Teuffel hoolt sie hier nicht
Köhn näggi Der Teuffel hats gesehen
Köhnrät Der Teuffel.
Clare 1730
—
Thor Helle 1732
köhn der Teufel
Svenske 18. saj I pool
—
Hupel 1818
köhn, a. köhnrät, der Teufel. r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
kõhn G. kõhna (kõhne, kõhnetu, kõhnetand, kõhnas) 1) böse, schlecht, schlimm, Subst. der Böse, böser Geist, Teufel (= kõhn ret́t́),
kõhn inimene schlimmer Mensch, Händelmacher,
kõhnas elama dürftig, kümmerlich leben,
sūŕ wihm on kõhnem ku͜i põ͜ud starker Regen ist schlimmer, schädlicher, als Dürre,
kõhn-silm Teufelswerk, Teufelsspuk,
kõhn temal häda on! = ihm fehlt gar nichts; —
2) schwach, schwächlich, elend,
ta on kõhn söma er ist ein schwacher Esser. kõhnakene G. köhnakeze Dimin, von kõhn. kõhnaline G. kõhnalize (d)[Tartu k] dürftig, knapp, schwach. kõhnetama, davon kõhnetand = kõhn. kõhnetu G. kõhnetuma = kõhn. kõhnlane G. kõhnlaze boshaft, teuflisch. kõhnukene G. kõhnukeze Dimin. von kõhn. kõhnus G. kõhnuze Schlechtigkeit; — Schwäche, Dürftigkeit.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,01
18. sajandil – 0,00
