|
Kõhnret ’kurat’ on kasutusel 16. ja 17. sajandi eestikeelsetes tekstides, nii põhja- kui lõunaeesti keeles. Wanradti-Koelli katekismuses on kõhnret hääldust hõlbustava epenteetilise e-ga – kõhenret. Teistel autoritel seda e-d pole. ♦ Kõhnret võib olla kas liitsõna või rahvaetümoloogilise liitega sõna – lõplikku selgust selles osas vist ei saagi. Sõna algusosa kõhn on kunagi ka ilma mingite lisandusteta tähendanud ’kurat’. Põhjapoolsetes läänemeresoome keeltes on eesti ↗kõhn vaste kehno üks võimalikke tähendusi ’kurat’ praegugi. See tähendus on välja toodud ka vanemates eesti keele sõnastikes, nt Thor Hellel (1732) ja Hupelil (1818). Sõna kõhn algne tähendus on arvatavasti siiski ’vilets, halb’ ning kõhn kurja vaimu kohta öelduna on eufemism (vrd ETY). Kindla seletuseta on sõna lõpuosa ret. Seesama ret on ka sõnas ↗paharet, mida on samuti kasutatud kuradi sünonüümina, aga ka üldisemas tähenduses ’petja, valelik, kõlvatu’. Julius Mägiste on ret-osist seletanud sõna redu kaudu. See redu pole sama, mis verbis redutama, küll aga võib sellest tüvest olla kujunenud kirumissõna reo (vt ETY). Karjala ja isuri keeles tähendab retu ’liga, pori jms’, samuti on vepsa keeles redu ’pori’ ja soome keeles rietas ’ropp’. Pori tähistavad sõnad on kuradi nimetustes täiesti võimalikud, nt lõunavepsa tuletised лogahīńe (vrd soome loka ’pori’) ja mudahīńe, Aunuse karjala kujundlik liitsõna redusilmä (Mägiste 1927: 76). Eesti kurat-sõna algusosa kura (millele on lisatud *tti-sufiks), tähendab soome keeles ’pori’. Mägiste järgi oleks siis kõhnret kokku pandud sõnadest ’vilets’~’kurat’ ja ’pori’. Selle seletuse puhul jääb lahtiseks, miks on kõhnret i-tüveline. Huno Rätsep on Klassikaraadio saates „Keelekõrv“ (2010) välja käinud hüpoteesi, et ret võiks olla võetud sõnast ↗kurat. Sufiksipiiride nihutamises pole midagi väga ebaharilikku, aga muutus a > e vajaks täpsustamist. Pakun omalt poolt välja veel ühe võimaluse ret-osise päritolu selgitamiseks. 16. ja 17. sajandi eestikeelsetes tekstides on kasutatud alamsaksa või ülemsaksa keelest võetud sõna ↗unreht (saksa unrecht = un ’mitte-’ + recht ’õige’), määrsõnana unrehti ’valesti, ebaõiglaselt, ülekohtuselt’. Eesti murretes leidub see ka häälikulisel kujul un(d)retti (nii nagu ka kontraht on kohati lihtsustunud kondrat'iks, vt EMS, VMS). Et kõhnret on petja, unretti tegija, on vähemasti mõeldav, et eesti kõhnret on moodustatud saksa unrecht analoogial ning selle all mõisteti viletsat, petja „õigust“ ning ka säherduse „õiguse“ järgi tegutsejat. |
Tähendused ja näitelausedSen v̈lle on se Kochnret korckix sanut, seel tostab tæma oma Pee v̈lles, seel laßeb tæma oma Wæe ninck Woÿmus neha. (Müller 1601) Temmal Peab enge ütz häh lihkTunnistus ka ollema, noihlt, Kumbat ussen o⌈mm⌉at. Ei temma ej sadta Nahro sisse, n. se kurrati keele kabbalicko sisse./eth ep t. l. se Kuria Ello sel Köhnrettil pölgKusse n. Keele sisse s[a]ttub. (Gutslaff 1648?–1656?) Esmaesinemus1535[oll]ecksit sina seperest köhenret[tin] [nin]ck pörkwhawdan pereld (Koell 1535) Vanades sõnastikesStahl 1637Teuffel / Kurrat / ist. köhnret / köhnrettist. Gutslaff 1648— Göseken 1660Sathan / pahharett / köhnrett / kurri. Teuffel / kurrat / köhnret / pahharet. Vestring 1720–1740Köhn G na. Der Teuffel Clare 1730— Thor Helle 1732— Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818köhn, a. köhnrät, der Teufel. r.[Tallinna k] Wiedemann 1893kõhn G. kõhna (kõhne, kõhnetu, kõhnetand, kõhnas) 1) böse, schlecht, schlimm, Subst. der Böse, böser Geist, Teufel (= kõhn ret́t́), ret́t́ G. reti schlecht, garstig; Subst. Sagedus
16. sajandil - 12,05 Vormistik
Teemad: rahvaetümoloogia, alamsaksa laen, saksa laen
Kirjandus
|