Tänapäevases tähenduses kere 'keha keskosa; eseme keskne osa, karkass' esinemusi kirjalikes tekstides ei ole teada kuni 19. sajandi keskpaigani. 1850. aastate ajalehetekstidest leiab juba mõlemad tähendused. Varem, 1820. aastatel on sõna kere kasutanud O.W. Masing, aga idamurdelises tähenduses 'veetav kalurionn jääl'. ♦ F. J. Wiedemann oma sõnastikus (1869/1893) esitab kere ühe häälikulise variandina ka kerep, mis lubaks seda seostada saksa sõnaga Gerippe 'luustik; karkass' (vrd ka piltlik kasutus Schiffsgerippe 'laevakere'), milles ge- märgib kolleektiivsust ja rippe tähendab 'ribi' (eesti ↗ribi on tulnud sama sõna keskalamsaksa variandist ribbe, rebbe). Kere suhteliselt hilist tulekut eesti keelde toetab ka selle sõna reeglipärane muutmisviis (kere : kere : keret). (Murretes esinev kerep on lühenenud sõnast keripuu, kus keri on seotud verbiga ↗kerima.) |
Tähendused ja näitelaused'veetav kalurionn'Nodalised lähhewad, kui järw kinniläinud, kerredega järwele … Kerred on pissikesed kuse korest, ehk kasse tohhust ehhitud majakesed, mis kahhe ree peäle pannakse, ja järwele wiakse, et kallamehhed sees öemajal wõiwad olla. (Masing 1821) 'keskne osa, karkass (mille külge kinnituvad muud osad)'23. Oktobril on Bremeni liñna jures jälle üks suur aurolaew, nimmega „Hudson", ärrapöllenud ... "Hudsonist" ennesest ei jänud muud, kui paljas raud kerre järrele, ni suur ja illus, kui laew muido olli. (Perno Postimees, 12. nov 1858) 'keha keskosa, keha ilma pea ja jäsemeteta'Õhto eel, selle tunni aegel, mil kindla linna wärrawad kinni ja lukku pannakse, sõitis täie kondiga hästi numatud mees, kes omma märato paksu ja raswasse kehhaga wankri täitsa täis täitis, linna pole ja küssis wastotullija käest: kas peaksin weel linna wärrawast läbbi peäsema? — Teine immetses ta kerre ümbrust ja kostis siis: sealt peäsewad heina koormadki läbbi, miks sinna siis läbbi ei peäse! (Tallorahwa postimees, 25. okt 1857) Esmaesinemus1821Nodalised lähhewad, kui järw kinniläinud, kerredega järwele … Kerred on pissikesed kuse korest, ehk kasse tohhust ehhitud majakesed, mis kahhe ree peäle pannakse, ja järwele wiakse, et kallamehhed sees öemajal wõiwad olla. (Masing 1821) Vanades sõnastikesStahl 1637— Gutslaff 1648— Göseken 1660— Thor Helle 1732— Hupel 1818kerre. 1. der gebogene hölzerne Rand an Gefässen. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] Wiedemann 1893kere G. kere (kerep, keri, kire) 1) Leib, Körper, Rumpf, ausgeweidetes Schlachtthier, Gestelle, Baumstumpf mit der Wurzel z. Theerschwelen, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: idamurre, saksa laen
Kirjandus
|