Tänapäeval nii kirjakeeles kui murdeallikates sellisel kujul tundmatu omadussõna karts ’reibas, julge; värske, elujõuline’ leidub 17. sajandi tekstides: neljal korral Heinrich Stahli teostes, ühe korra Christoph Blumel. Seejuures kolm Stahli teoste kasutusjuhtududest on 1637. a lauluraamatus, kus konkreetsete laulude tõlkijateks on märgitud Türi õpetaja Ludovicus Wagener ja Kullamaa õpetaja Helmoldus zur Mühlen. Blume oli Hageri koguduse õpetaja. Lisaks nimetatuile on karts olnud tuttav sõna ka Heinrich Gösekenile, kes teenis Harju-Madisel, Ristil ja Kullamaal. Seega võib oletada, et karts oli kunagi levinud just Mandri-Eesti läänepoolsemates paikades.
Samast kandist (veidi lõuna poolt) on teada sarnase tähendusega murdesõna karss. Vrd ka karske, mille tähendus murdeti on ’reibas, ergas, värske’ (rootsi karsk ’reibas, tarmukas’, keskalamsaksa karsch ’julge; värske’). Wiedemanni sõnastikku (1869, 1893) on karts võetud Gösekenilt, mitte elavast keelest. |
Tähendused ja näitelaused'julge'Olcket julgket ninck kartzet / kartket hend mitte / ninck ebbeleket mitte / se Assura Kunninga ehs / ninck keicke se hulcka ehs / ke tem͂a jures on. (Stahl 1638) 'värske'Nink et nemmat kül wannax sahwat / sahwat nemmat sihskit höitzma / suggulikkut nink kartzet olla. (Blume 1662) Esmaesinemus1637Sünno naine sahp sünno kodda sees ollema / küdt üx wihna puh töis kaunit wihna marjut / ninck sünno lapset sünno lauwa ümber / kui ollitaimet terwet ninck kartzet. (Stahl 1637) Vanades sõnastikesStahl 1637frisch / Kartz / kartzest. mutig / frisch / Kartz / est. julgk / est & edast. Gutslaff 1648— Göseken 1660muhtig / [frisch] kartz / julgk / alacris. muhtigkeit / [alacritas] kartzus / julgkedus. Vestring 1720–1740— Clare 1730— Thor Helle 1732— Svenske 18. saj I pool— Hupel 1818— Wiedemann 1893kaŕts, kartse G. kartse (alt, G[Gösekeni sõna]) frisch, muthig. kartsus G. kartsuze (G) [Gösekeni sõna]frischer Muth. Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: alamsaksa laen, rootsi laen, arhaism
Kirjandus
|