kallale, kallal, kallalt
Kaassõnade sari kallale, kallal, kallalt leidub juba 17. sajandi tekstides, aga esialgu tähenduses ’juurde, juures, juurest’, ilma et kontekst viitaks selgelt jõu kasutamisele või vägivaldsusele. Tegu on põhjaeesti sõnaga.
Esmaesinemus on Heinrich Stahli kokku pandud lauluraamatu (1637) laulus „Wir danken dir, o gütiger Gott“, mille tõlkija on Kullamaa õpetaja Helmoldus zur Mühlen.
Wir danken dir, o gütiger Gott, 7. salm Stahli lauluraamatus, 1637
Wir danken dir, o gütiger Gott, 7. salm 1673. a lauluraamatus
Esimene teadaolev näide sõnast kallale seoses agressiivse tegevusega on Thor Helle dialoogides (1732), aga üldiseks ei muutu selline kasutus veel 19. sajandi I poolelgi. Enamasti on jutt mingisuguse töö või toimetuse kallale asumisest. 1739. aasta Piiblis markeerib kallale ka isikut, kellega midagi juhtub (tänapäeval kasutaksime sel kohal kaasaütlevat käänet).
Et kallale, kallal, kallalt tähendab ’juurde, juures, juurest’, aga vägivalda rakendades, on öeldud esmalt Wiedemanni sõnastikus (1869). See tähendus pidi kallale-sarja kaassõnadel olema siiski juba 17. sajandi lõpus, nagu tuleb välja Hornungi grammatika (1693) näitelausetest. Mõned Hornungist hilisemad sõnastikud nendivad, et kallale minema tähendab lihtsalt ’alustama (nt tööd)’.
Kallale, kallal kasutusi (abi)määrsõnana leidub alates 18. sajandi lõpu tekstidest (nt kallale pääsema, kallale saama).
Sõnas kallale, kallal, kallalt on sama tüvi, mis on sõnades kallas (’rand; mäenõlv’) ja kaldu, nii et kallale minema esialgne otsene tähendus võis olla lihtsalt ’kaldale või mäekallakule minema’.
Kaassõnad on üldiselt kujunenud täistähenduslikest nimisõnadest. Wiedemanni sõnastikus on kallale-sarja allikaks peetud nimisõna kald (= kallas), ent tänapäevased murdesõnastikud seda sõna niisugusel kujul ei tunne ja see puudub ka tekstidest.
Sõnal kallale oli oluline koht 18. ja 19. sajandi keelevaidlustes, kui hakati tähelepanu pöörama, et eesti keele senine kirjaviis ei erista lühikesi ja pikki kaashäälikuid. Sõna kallale oli hea võrrelda sõnaga kalale, mis vanas ortograafias kirjutati ühtmoodi. Esialgne ettepanek oli lisada täishääliku peale rõhumärk, kui järgnev kaashäälik tuleb lugeda pikana. Seepärast ongi Thor Helle sõnastikus (1732) kirjutatud kállale.
Kallale minema ühesõnaline sünonüüm ründama on eesti keeles kasutusele võetud alles keeleuuenduse ajal. Aluseks oli soome rynnätä ’tormata, söösta, joosta; püsti karata’ (vt ETY).
‘Ja ma kuulutasin prohvetlikult, nagu mind kästi. Ja kui ma kuulutasin, siis kostis hääl, ja vaata, midagi krabises. Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule.’ (Hs 37: 7) Otse öiete, kaks perre lindo ühhe sure lesse kallal, kissuwad tedda ärra (Thor Helle 1732)
‘Nagu kaks mesilast ühe suure lese kallal, räsivad teda.’ Ja kiwwi todi ja pandi augo su peäle, ja kunningas panni sedda omma pitseri-sörmuksega ja omma suurte issandatte sörmuksega kinni, et middagi teist wisi ei piddand sündima Tanieli kallale. (Piibel 1739)
‘Siis toodi kivi ja pandi augu suule, ja kuningas pitseeris selle oma pitserisõrmusega ja oma suurnike pitserisõrmustega, et Taanieli asjas ei oleks muutust.’ (Tn 6: 18) Siis ta istus ömblemisse rami kallal, kui Juhhan tuppa tulli. (Luce 1812)
‘Ta istus õmblemisraami kallal [= tikkis], kui Juhan tuppa tuli.’
kallale pääsema, saama, tulema, kippuma, ajama …
lähme ühhes kous puuseemet külwama omma puusta maa peäle, ja siis teeme aeda selle ümber, et lojuksed ei päse kallale noori puid ärra söema (Arvelius 1782)
‘Lähme üheskoos puuseemet külvama oma puustusmaa peale ja siis teeme aia selle ümber, et loomad ei pääseks kallale noori puid ära sööma.’ kallale lähheb kallamees, kállale tulleb karru (Masing 1822)
‘kalale läheb kalamees, kallale tuleb karu’
1637
Ninck kus sihs tullep se hohmicko tund / lasse meid üllestousma kartzet ninck terwet / ninck kus meije sünd olleme tennanut / jelles omma töh kallal keima.
‘Ja kui siis tuleb hommikutund, lase meid üles tõusta värske ja tervena, ning kui oleme sind tänanud, lase meil jälle meie töö juurde asuda.’ (Stahl 1637)
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Hornung 1693
kallal / dabey / ut: karro on härja kallal / der Beer ist über den Ochsen her.
kallale / dazu / ut: ärra minne temma kallale / bleib von ihm / oder mach dich nicht an ihm.
kallalt / davon / ut: seisa mo kallalt / laß mich zufrieden / bleib von mir.
Vestring 1710–1730
Kallal Bey Neben
Kallale minnema Anfang machen
nemmad /tullid/ minno Kallale Sie kamen auf mich zugelauffen Kallale idem. Kallalt Davon
Nemmad läksid kallalt ärra Sie gingen davon
Thor Helle 1732
kállal an der Seite.
kennegi kallal ollema über einen her seyn. kállale an die Seite. kállalt von der Seite.
Hupel 1818
kallal und kallale an, in, zu, bey, neben, an der Seite. r.[Tartu k]
,,minnema den Anfang machen, an die Arbeit gehen.
ta tulli mo kallal er kam über mich her.
Wiedemann 1893
kald G. kalla = kallas,
kald-pōlik mā abschüssiges Land;
— davon besonders als Adverbe und Postpositionen der Allativ, Adessiv und Ablativ kallale, kallal, kallalt mit dem Begriff der Nähe, wie jūre, jūres, jūrest, aber zugleich einer dabei Statt findenden, meist feindlichen oder aggressiven Thätigkeit, z. B. ko͜er tuli mu kallale der Hund kam über mich her, fiel mich an, ko͜er on liha kallal der Hund ist beim Fleische (beschäftigt es zu fressen), tema sū on mind kutsund tema kallale sein Mund hat mich zu ihm gerufen (d. h. seine aufreizenden Beden veranlassten mich über ihn herzufallen, ihn zu schlagen).
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,04
18. sajandil – 2,70
Kirjandus
• ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
