Kaaren on ronga üldlevinud paralleelnimetus. Kirjakeeles esineb kaaren juba 17. sajandil (tegemist on uurali tüvega, vt ETY), aga ronk (läänemeresoome tüvi) ilmub tekstidesse alles 19. sajandil. ♦ 17. sajandi tekstides esineb kaaren ainult e-tüvelisena, kusjuures ainsuse nimetavas käändes on võimalik nii lõpukaoline kaarn kui ka vokaallõpuline kaarne, nt nõnda kui kaarne teeb. 18. sajandi tekstides kasutatakse lõpukaolist varianti kaarn, mida nüüd käänatakse valdavalt a-tüvelisena, nt mustad kui kaarn, kaarnad tõid leiba. Tänapäevase kuju kaaren leiab alles 19. sajandi tekstidest, nt nagu must kaaren. Lisaks endiselt kõige tavalisemale variandile kaarn on nüüd kasutusel ka kaarnas, nt tuli nagu kaarnas. Nii kaarn, kaarna kui ka kaarnas leiduvad eesti murretes (EMS). |
Tähendused ja näitelausedKaarn lendas läbbi tule, maggus tük lihha suus; rebbane näggi tedda tullema, wahtis püst silmi selle maggusa tükki peäle ja mötles: saaksin minna sedda ta suust pettetud. Rebbane, kawwal ellajas; ni pea kui lind pu oksa peäle heitis, ta pu alla, ja libbeda kelega ütles: "Wennike, walgelind, saan ma sind ommeti nähha ja so kallist heält kuulda! mis leokesse tirri-lirri sinno heäle wasto? (Mannteuffel 1838) Sõnaühendid(nagu) kaarnakari
tõine poolt tullid hoostewäe koggud léndus kui kaarna karjad ülle wạ̈lja, ja kõik rúkki ja muu wịlja põllud ollid ühhe kórraga ärra-pudratụd ja ärrahäwwitud.(Suve Jaan 1841) Esmaesinemus1605Die alten Lehrer, omat sen Kochnr: v̈che musta Kaarne sarnax technuth, sest, eth nedt Kaarnet nente Inimeste Silmat (die in dem Galgen heng) Pæst erraraÿowat. (Müller 1605) Vanades sõnastikesStahl 1637RAab / Kahrn / kahrnest. Gutslaff 1648Rabe kârn / e Göseken 1660Rabe / Kaarn / e / rouck / iron. walgke lind. Thor Helle 1732kaarn der Rabe. Hupel 1818kaarn, a. r[Tallina k]. d[Tartu k] it[samuti]. kaarna, u[ja]. kaarne, se od[või]. tse. d[Tartu k]. der Rabe. Wiedemann 1893kāren, kārna (d[lõunaeesti k]), G. kārna (kārnes, kārna, kārnas, kārne) Rabe, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Vormistik
Teemad: lõpukadu, tüvevokaal, tüvekonsonant
Kirjandus
|