kaaren

Kaaren on ronga üldlevinud paralleelnimetus. Kirjakeeles esineb kaaren juba 17. sajandil (tegemist on uurali tüvega, vt ETY), aga ronk (läänemeresoome tüvi) ilmub tekstidesse alles 19. sajandil.

17. sajandi tekstides esineb kaaren ainult e-tüvelisena, kusjuures ainsuse nimetavas käändes on võimalik nii lõpukaoline kaarn kui ka vokaallõpuline kaarne, nt nõnda kui kaarne teeb.

18. sajandi tekstides kasutatakse lõpukaolist varianti kaarn, mida nüüd käänatakse valdavalt a-tüvelisena, nt mustad kui kaarnkaarnad tõid leiba.

Tänapäevase kuju kaaren leiab alles 19. sajandi tekstidest, nt nagu must kaaren. Lisaks endiselt kõige tavalisemale variandile kaarn on nüüd kasutusel ka kaarnas, nt tuli nagu kaarnas. Nii kaarnkaarna kui ka kaarnas leiduvad eesti murretes (EMS).

Tähendused ja näitelaused

Kaarn lendas läbbi tule, maggus tük lihha suus; rebbane näggi tedda tullema, wahtis püst silmi selle maggusa tükki peäle ja mötles: saaksin minna sedda ta suust pettetud. Rebbane, kawwal ellajas; ni pea kui lind pu oksa peäle heitis, ta pu alla, ja libbeda kelega ütles: "Wennike, walgelind, saan ma sind ommeti nähha ja so kallist heält kuulda! mis leokesse tirri-lirri sinno heäle wasto? (Mannteuffel 1838)
'Kaaren lendas läbi tuule, maitsev tükk liha suus; rebane nägi teda tulemas, vahtis imestunult seda maitsvat tükki ja mõtles: saaksin mina seda ta suust enesele petetud. Rebane, kaval elajas, niipea kui lind puu oksa peale laskus, läks puu alla ja ütles libekeelselt: "Vennike, valgelind, nüüd saan sind ometi näha ja su kallist häält kuulda! Mis on lõokese tiri-liri sinu hääle kõrval?'

Sõnaühendid

(nagu) kaarnakari

(halvustavas tähenduses)

tõine poolt tullid hoostewäe koggud léndus kui kaarna karjad ülle wạ̈lja, ja kõik rúkki ja muu wịlja põllud ollid ühhe kórraga ärra-pudratụd ja ärrahäwwitud.(Suve Jaan 1841)
'teiselt poolt tuli ratsavägi kiirelt nagu kaarnakari üle välja ja kõik rukki ja muu vilja põllud olid ühekorraga ära sõtkutud ja ära hävitatud.'

Esmaesinemus

1605

Die alten Lehrer, omat sen Kochnr: v̈che musta Kaarne sarnax technuth, sest, eth nedt Kaarnet nente Inimeste Silmat (die in dem Galgen heng) Pæst erraraÿowat. (Müller 1605
'Vanad õpetajad on kuradit kujutanud musta kaarnana, sest et kaarnad nokivad ära silmad võllas rippuvate inimeste peast.'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

RAab / Kahrn / kahrnest.

Gutslaff 1648

Rabe kârn / e

Göseken 1660

Rabe / Kaarn / e / rouck / iron. walgke lind.
Rabengeschrey / (crocitus) kaarn wahkub.
Ein Rabe hacket der andern kein Auge aus / üks kaarn ep raijub toise Silma pehst mitte. id est einer ist wie der ander / üks kurrat ni heh kudt toine.

Thor Helle 1732

kaarn der Rabe.

Hupel 1818

kaarn, a. r[Tallina k]. d[Tartu k] it[samuti]. kaarna, u[ja]. kaarne, se od[või]. tse. d[Tartu k]. der Rabe.

Wiedemann 1893

kāren, kārna (d[lõunaeesti k]), G. kārna (kārnes, kārna, kārnas, kārne) Rabe,
mustad kārnad fig.[piltlik] Räuber,
kārna-la͜uad die Kreuzhölzer auf dem First des Strohdaches,
e͜i kāren pista kārna silma eine Krähe hackt der anderen das Auge nicht aus.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,25
18. sajandil - 0,23

Vormistik

a.nim.
   17. saj kaarne
   18. saj kaarn
a.om.
   17. saj kaarne
   18. saj kaarna, kaarne
a.alaleü.
   17. saj kahrnelle
   18. saj kaarnale
m.nim.
   17. saj kaarnet, kahrnet, karnet
   18. saj kaarnad, kaarnid
m.om.
   17. saj karnede
m.os.
   18. saj kaarnaid
m.seestü.
   18. saj kaarnaist
m.alaleü.
   17. saj kahrnille, karnille
   18. saj kaarnaile, kaarnille
m.alalü.
   17. saj kahrneil

Teemad: lõpukadu, tüvevokaal, tüvekonsonant
Kirjandus
EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
ETY = Metsmägi, Iris; Sedrik, Meeli; Soosaar, Sven-Erik 2012. Eesti etümoloogiasõnaraamat.
Mäger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn: Eesti Raamat.
Sisu viimati muudetud 19/06/2020
Külli Prillop, Kulla Mellov