issand

Issand on teisend sõnast isand. Millal täpselt niisugune s-i pikendav hääldusviis eestlaste seas levima hakkas, on keeruline kindlaks teha, sest vana saksapärane kirjaviis ei võimalda vahet teha lühikestel ja pikkadel kaashäälikutel.

Näiteks kirjapilt minna tähendas olenevalt kontekstist kas asesõna mina või tegusõna minema da-infinitiivi vormi minna. Tõenäoliselt ei suutnud paljud sakslastest pastorid lühikestel ja pikkadel kaashäälikutel ka häälduses vahet teha. Sakslastele tuntud keeltes (sh saksapärase hääldusega ladina keeles) ei olnud lühikese rõhulise täishääliku järel lühike kaashäälik võimalik, nii nagu see on kõige tavalisemates eesti keele sõnades: ema, isa, koda, pere, jumal jne. Sakslased pikendasid kaashäälikut, et eelnev rõhuline täishäälik tunduks lühike. See seletab ka vana kirjaviisi põhimõtet kirjutada emma, issa, kodda, perre, jummal jne (vt täpsemalt Prillop 2020).

Niisiis, hääldusvariandid isand ja issand kirjutati mõlemad kahe s-iga: issand. Saksamaalt tulnud kirikuõpetajate häälduses kõlas isand eestlaste kõrva jaoks nagu II-välteline sõna. Emfaatilises kõnes (nt palvetes) venitati pikka ss-i veelgi ja issand kostus III-vältelisena, nagu ta tänapäeva kirjakeeles ongi.

Tekstid, mis on kirja pandud enne seda, kui saksa ortograafia fikseerus, lubavad oletada, et 16. sajandil ja 17. sajandi I poolel ei olnud hääldusviis issand veel üleüldine. Kullamaa käsikirjas on pikk ss kirjutatud kahe tähega näiteks sõnas cysse (loe: sisse), aga isand (Issanda tähenduses) on ühe s-iga. Turu käsikirjas esinevad mõlemad ortograafilised variandid, seda isegi ühes ja samas lauses.

Selge häälduserinevus sõnade isand ja issand vahel pidi aga olemas olema 19. sajandi alguses. Baltisaksa estofiilid üritasid siis eesti ortograafiat häälduspärastada ning algatasid Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas „Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache“ sellekohase mõttevahetuse. 1821. aastal mainib J. Hirschhausen „Beiträge“ arutelus kirjapildi issand kahesugust hääldust ja s-i pikkusest olenevat tähendust, mis kinnitab eristuse olemasolu eestlaste kõnes.

Hirschhausen, J. 1821. Ueber einige Vorschläge zur Verbesserung der Ehstnischen Orthographie. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache XIII, 1–27

Fikseeritud reeglitega kirjakeeled on suhteliselt uus nähtus. Martin Lutheri Uue Testamendi tõlkes (1522) on näiteks Wittenberg kirjutatud enam kui kümnel moel: Wittemberg, Wittenburgk, Vuittenberg, Wyttemberg jne. Ülemsaksa ortograafiat hakati korrastama umbes sajand hiljem, kui formuleeriti ka ortograafiapõhimõtteid. Nüüd peeti mõistlikuks kirjutada sama sõna erinevad vormid alati ühtmoodi, s.t mitte enam häälduspäraselt tac ’päev’ ja tage ’päevad’, vaid Tag ja Tage. Teiseks püüti sama hääldusega, kuid eri tähendusega sõnad kirjutada erinevalt, nt leeren ’tühjendama’, aga lehren ’õpetama’ (mõlemad hääldatakse pika e-ga), malen ’maalima’, aga mahlen ’jahvatama’ (mõlemad pika a-ga).

Tähendused ja näitelaused

Sÿß awitako Iumala Arm, sen Issanda Ihxse Chrse kibbeda Kañatuße, Surma ninck röÿmsa v̈llestoußmeße lebbÿ. (Müller 1600)
'Siis aidaku Jumala arm Issanda Jeesuse Kristuse kibeda kannatuse, surma ja rõõmsa ülestõusmise kaudu.'

Esmaesinemus

1524–1532 (käsikiri)

Terwütewt Maria, Yßant ßwkas. (Kullamaa käsikiri)
'[Olgu] tervitatud Maarja, Issand sinuga.'

1535 (trükis)

Eranesz anna meil an[de]x [...] [lebb]i meddy Issanden C[hris]tus[sen] weren ... (Koell 1535)
'Vaid anna meile andeks [...] läbi meie Issanda Kristuse vere ...'

Vanades sõnastikes

Esitatud on ainult need, kus selgitustest või näidetest tuleb välja, et mõeldud on Issandat, mitte isandat.

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Herr der Herrscharen / nende wehjede Issand.

Vestring 1710–1730

Thor Helle 1732

Hupel 1818

issand, a, Herr (von Gott u. Bürgerlichen gebräuchlich) r.[Tallinna k], d.[Tartu keel].

Wiedemann 1893

issa, issand (kirchl. Aussprache) st. iza, izand, wenn damit Gott gemeint ist.

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 32,14
17. sajandil - 67,73
18. sajandil - 7,24

Vormistik

a.nim.
   16. saj Isand, Yßant
   17. saj Issand, isand, Ißandt, Ißant, Issänd, Isänd
   18. saj Issand, Essand

a.om.
   16. saj ysanda, ysande, Isanda,  Issanden
   17. saj Issanda, Issandan, isanda
   18. saj Issanda

a.os.
   17. saj Ißandat, Issanda?
   18. saj Issandat

a.seestü.
   17. saj Issandast
   18. saj Issandast

a.alaleü.
   17. saj Issandalle, Issandelle, Ißandalle
   18. saj Issandale, Issandalle

a.alalü.
   17. saj Issandal, Issandel
   18. saj Issandal

a.alaltü.
   17. saj Issandalt
   18. saj Issandalt

a.saav
   17. saj Issandax
   18. saj Issandaks, Issandas

a.kaasaü.
   18. saj Issandaga

Teemad: geminatsioon, saksa mõju, leksikaliseerumine, ortograafia
Kirjandus
Prillop, Külli 2020. Lühike, pikk ja ülipikk häälik eesti kirjakeele ajaloos. – Emakeele Seltsi aastaraamat 65 (2019), 164–191.
Prillop, Külli 2019. Eesti keele ülipikast kestusest ehk Kirjaoskuse lugu. – Sirp, 13.09.2019.
•Saareste, Andrus 1927. Tundmused tegurina keelearengus. – Eesti Keel 7–8.
•Uibo, Udo 2014. Sõnalood.
Sisu viimati muudetud 21/06/2021
Külli Prillop