isik

Tänapäeva keeles tavaline sõna isik võeti eesti kirjakeeles kasutusele alles 19. sajandi lõpukümnenditel. Ado Grenzsteini „Eesti sõnaraamatus“ (1884) on see märgitud kui soovitatav uus sõna ning sellest ajast alates ongi isik trükistest leitav.

Murretes on isik tähendanud pigem võõrast kui tuttavat inimest ja olnud isegi halvustava varjundiga (vt EMS).

Tähendused ja näitelaused

Iga rahwa juures tuleb meie segawereliste, kadakasakste ja oraswenelaste taolisi isikuid ette, kes wõõraste lehekülgede päält kulda tükiwad otsima, aga oma rahwa kirjandusest, kust sedasama leidub, mitte kui midagi ei tea. (Postimees, 15. oktoober 1888)

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

Gutslaff 1648

Göseken 1660

Vestring 1710–1730

Clare 1730

Thor Helle 1732

Svenske 18. saj I pool

Hupel 1818

Grenzstein 1884

isik (Person), elaw, mõtleja, waimuga ehitatud olewus: Jumal, ingel, inimene.

Wiedemann 1893

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,00
18. sajandil - 0,00

Teemad: 19. sajandi neologism
Kirjandus
•EMS = 1994−… Eesti murrete sõnaraamat.
Sisu viimati muudetud 17/06/2022
Külli Prillop