haamer
Eestikeelsetes tekstides on sõna haamer esmakordselt kasutanud Tallinna Püha Vaimu koguduse diakon Georg Müller 1606. aastal. Mülleri sõnakuju Ham̃ere tuleb hääldada pika m-iga (hammer), aga mõnikümmend aastat hilisemates Heinrich Stahli teostes on haamer pika a-ga. Heinrich Gösekeni sõnastikus (1660) on taas pika m-iga variant hammer, kusjuures Göseken esitab selle sõna ainult saksa laenude loendis, st niisuguste sõnade hulgas, mida ta ei soovita ilma vajaduseta kasutada, sest sakslastega vähem kokku puutuvad talupojad neid ei tundvat. (Talupoegadele tuttav sõna oli ↗vasar.)
Sõna on laenatud kas keskalamsaksa keelest, kus kasutati pika a-ga varianti (hāmer), või paiguti (nt Tallinnas) ka ülemsaksa keelest, kus selles sõnas on pikk m (Hammer). Võimalik on seegi, et siinses alamsaksa murdes hääldati mõnel pool ülemsaksa mõjul hammer (Ariste 1981: 112).
Esialgu laenati haamer põhjaeesti keelde. Veel Hupelgi (1818) esitab selle ainult tallinnakeelse sõnana. Wiedemanni sõnastikus (1893) aga enam levikumärgendit pole, mis tähendab, et haamer oli selleks ajaks jõudnud vähemalt osasse lõunaeesti murretesse. Murrakutes, kus laensõna haamer kõrval jäi kasutusele ka vasar, võis kujuneda tähenduserinevus, nii et vasar märgib ’väikest haamrit’ ja haamer ’suurt sepahaamrit’. Niisugune tähenduserinevus lubab oletada, et haamer on just mõisate toetusel levinud sõna (Saareste 1924: 206‒207).
‘Mees, kes valet tunnistab oma ligimese vastu, on otsekui vasar, mõõk ja terav nool.’ (Õp 25: 18)
1606 (käsikirjas)
Also bete du auch fleissig, Kloppe wachwaste se Palwe Ham̃ere kz, Iumala tæma Ricka warra Kambre ette, ninck palwu tædda … (Müller 1606)
‘Niisiis palu sinagi usinalt, klopi vahvasti palvehaamriga Jumala rikka varakambri ees ning palu teda …’
1641 (trükitekstis)
üx Pöld peap kündtut / ninck ehstut sahma / kus temma peap wilja kaswatama: Meije süddamet peawat se kescko kahs / kumb on üx hahmer / ke needt pöhset katki pexap / leickatut / ninck tümmax techtut sahma / kus nemmat peawat Jummala meeleperrast ollema … (Stahl 1641)
‘Põldu peab kündma ja äestama, et ta vilja kasvataks; meie südamed peavad saama läbi lõigatud ja pehmeks tehtud käsuga, mis on nagu vasar, mis purustab kalju, et nad oleksid Jumala meele pärast …’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
Hammer / Hammer / i. [saksa sõnade loendis]
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
hamer, g. haamri, Hammer, Flintenhahn. +.[saksa laen] r.[Tallinna k]
Wiedemann 1893
hāmer G. hāmri (hāmbri) (hāmber, hamber) Hammer,
hāmri põhi und pińń. das dicke und dünne Ende des Hammers,
hāmri ja alasi wahel olema = zwischen Thür und Angel stecken (sprchw.),
lūz-h. Schleicher, Umherschlenderer, Bengel,
püśśi-h., luku-h., tule-h. Flintenhahn,
ra͜utis-h., ra͜utamize-h. der beim Hufbeschlag gebrauchte Hammer,
set́s-h. Setzhammer,
sūŕ h., käzi-h., krūwstüki-h., na͜ela-tegemize-h. (verschiedene Schmiedehämmer je nach der Grösse). hāmerdama, -dan, -dada hämmern.
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,08
18. sajandil – 0,10
Kirjandus
• Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus.
• Saareste, Albert 1924. Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes. I Analüüs. Tartu.