Astja 'anum' on põhjaeestikeelne sõna, mida on kirjalikes tekstides kasutatud alates 17. sajandi II poolest. Tähendus on laiem kui tänapäevane 'kolme jalaga ning kaanega suur puunõu' – astja võib vanades tekstides olla mis tahes anum. Kõige sagedamini esineb astja 1715. aasta Uue Testamendi tõlkes. 1739. aasta Piiblis on samades kirjakohtades sageli kasutatud ka sõnu riist või pann (astja on kindlalt eelistatud ülekantud tähenduses, kui jutt on ihust). Väljaspool piiblikeelt on sõna astja esimesena kasutanud August Wilhelm Hupel "Lühhikeses öppetuses" (1766), seletades, kuidas leedriõitest ravimteed teha: astja, kus on õied ja keev vesi, tuleb pealt korralikult kinni katta. ♦ 18. sajandi tekstides on astja nimetava käände vorm asti. See on häälikuseaduslik sõnakuju, mis tekkis lõpukao tõttu, st kui a kadus astja lõpust. Karl August Hermanni grammatikas (1884) on nimetava käände vorm kujul astijas. Niisugune s-lõpuline variant on kasutusel mõnel pool kesk- ja läänemurdes (EMS). Tekstides leidub samal ajal ka tänapäevane kuju astja. 1918. aasta õigekirjutussõnaraamat esitab ainult variandi astja. |
Tähendused ja näitelaused'anum'Selsammal Kombel teie Mehhed / ellage nende jures Moistussega / ja andke Naeste Suggule / kui nöddrama Astjale Auo / ninda kui Armo-Ello Kapärrijale / et teie Palwepiddamissed ärra ei keelta. (Uus Testament 1715) Kui sul on lu-wallo, ehk so laps on kärnas, siis wötta neid peo täis, walla pool topi keewa wet peäle, panne sedda asti peält kinni, lasse ta seista, et nemmad sojaks lähhewad; ehk sa woid neid ka pissut keeta sütte tulle peäle; agga se pot peab pealt hästi kinni ollema, muido lähhäb se parrem wäggi suitsoga ärra; wa-uta siis sedda linnase rie läbbi, ja anna haigele sest kaks ehk nelli lussika täit igga homiko, kui se haige alles wodis on. (Hupel 1766) Mõnele wanale sõnale wägisi üsna uut tähendust anda, on niisama paljo kui wanasse astjasse uut wiina walada. Wana sõna ei jõua igakord uut asja ära tähendada ja auus astja, mis senni nii kindel ja kiiduwäärt olnud, saab asjata wenitatud ja lööb temale rike külge. (Eesti Postimehe lisaleht, 2. juuni 1871)
SõnaühendidnahkastjaJa Sisera ütles temma wasto: anna, pallun ma, nattoke wet mulle jua, sest mul on janno; ja ta teggi omma pima nahk-astja lahti, ja andis temmale jua ja kattis tedda kinni. (Piibel 1739) puuastjaJa sedda kiwwi-riista, kus külge se, kelle lihha joseb putub, peab katkimurtama; agga keik pu-astjad peab weega lopputama. (Piibel 1739) veeastjaJEsus ütleb neile: Täitke need We-Astjad Wega. Ning nemmad täidsid neid Äre tassa. (Uus Testament 1715) kuldastjaSelle sees olli kullane Suitsotamisse Pan / ja Sädusse Laikas / mis keigepiddi Kullaga olli ärrawahatud / me sees olli Kuld-Asti / me sees Manna olli / ja Aroni Kep / kumb olli öitsnud / ning Sädusse Lauad . (Uus Testament 1715)
Esmaesinemus1637 (sõnastikus)Gefäß / asti / astjast. 1667 (tekstis)Pidda hend aggas kud üx pöha Waimo Tempel / nink pea sinno Süddame Astja puchtast nink selkest Patto jurest wasto Südda-Tundmisse. (Blume 1667) Vanades sõnastikesStahl 1637Gefäß / asti / astjast. Geschirr / asti / astjast. Gutslaff 1648Geschirr Hasti / a Göseken 1660Fas / (vas vasis Geschir) Asti / ast. Gefäs / (Geschier) asti / ast. Schlauch / (matt 9. 17. Gefäs / ) Asti / ast. zwey Öhricht / (enckelicht) anceps kahhe korwane / kahhe korwa kaas Asti. Jrden-Geschir sauwane asti. Vestring 1720–1740Asti G ja Das Gefäß Thor Helle 1732asti das Gefäß. Hupel 1818asti, g. astja. r.[Tallinna k] d.[Tartu k] it.[ka] astja r.[Tallinna k] d.[Tartu k] it.[ka]astjas, ja r.[Tallinna k] Gefäß, Geschirr. Wiedemann 1893aśti G. aśti gew.[harilikult]aśtia G. aśtia (aśtija, aśtja, aśtjas, aśtijas, aśtias, asten) Gefäss, Geschirr, Sagedus
16. sajandil - 0,00 Teemad: lõpukadu, piiblitõlge
Kirjandus
|