aga

Tänapäeval side- ja määrsõnana kasutatav aga puudub 16. sajandi põhjaeesti tekstidest. 17. sajandi esimesest kümnendist pärit Georg Mülleri jutlustes on seda kasutatud ainult määrsõnana (vastandav sidesõna on tal äranis). Määrsõnaline kasutus ongi arvatavasti vanem.

Aga arvatakse olevat kujunenud nimisõna aeg sisseütleva käände vormist, millele võis olla lisatud ka possessiivsufiks. Rekonstrueeritult oleks see vorm *aikahe̮nsa. (Ariste 1942: 5) Mülleril ongi aga veel kujul aikas ning mõnel juhul sobiks selle tänapäevaseks vasteks aga kõrval ka omal ajal, edaspidi vms, nt kui meie aga kindlas usus palume. Tagantjärele ei ole võimalik kindlaks teha, kas Mülleri aga oli funktsioonilt juba samasugune, nagu on tänapäevane rõhutav partiklistinud aga (nt lauses tulge aga julgesti, ohtu pole), või oli sel sõnal 400 aastat tagasi veel tajutav seos aeg-sõnaga.

Eesti aga vasteks saksakeelsetes tekstides on aber, mis on samuti nii side- kui ka määrsõna. Saksa sõnal aber oli nagu eesti aga-lgi algselt ajaline tähendus – ’hiljem’ (EWD).

Sidesõnana on aga eestikeelsetes tekstides olemas alates Heinrich Stahli teostest (esimene neist ilmus aastal 1632). Häälikuliseltki on Stahli aga Mülleri omast veidi tänapäevasem: agas. Täht s kaob selle sõna lõpust alles 17. ja 18. sajandi vahetuse kirjapanekuis.

Alates Stahli grammatikast (1632) on aga keeleõpetustes esitatud vastandavate sidesõnade seas. Gösekenist (1660) alates on aga-le antud ka vaste nur. Näiteks Thor Helle (1732) kirjutab täpsemalt, et lause alguses tähendab aga ’aber’, lause sees ’nur’ ning mõlemas kohas võib see tähendada ka ’sondern’. Saksa nur-i tõlkevaste aga leiab tekstidestki, nt Stahlil (1637): Agkas olket kahs rahwul / se kahs mea teile on / … / Nur lasset euch genügen / am Lohne den jhr habt.

Vähemalt 100 aasta jooksul säilib ka aga kasutus (osa)lauseid ühendava sõnana, mis näitab üleminekut narratiivi ühelt elemendile teisele ega pruugi sisaldada vastandust. Näiteks Mt 1:2 tõlge 1715. aasta Uues Testamendis on Abrahamist sündis Jsak / agga Isakist sündis Jakob / agga Jakobist sündis Juda / ja temma Wennad. 1739. aasta Piiblis on niisuguste aga-de asemel juba ja-d: Abraam süñitas Isaaki, ja Isak sünnitas Jakobi, ja Jakob süñitas Juda ja temma wennad. Lutheri tõlkes (1545) on siinkohal und ’ja’, kreekakeelses algtekstis δὲ, mida võiks tõlkida nii siis, ja kui aga abil.

Aga on põhjaeesti sõna, mida leidub vaid üksikutes vanades lõunaeesti allikates, nt Fr. D. Lenzi „Aija-Kalendris“ (1796).

Kirjandus

• Ariste, Paul 1942. Etümoloogilisi märkmeid I. – Tartu Ülikooli Toimetused. Humaniora XLIX.
• EWD = Wolfgang Pfeifer et al., Etymologisches Wörterbuch des Deutschen (1993), digitalisierte und von Wolfgang Pfeifer überarbeitete Version im Digitalen Wörterbuch der deutschen Sprache, <https://www.dwds.de/wb/etymwb/aber>