aflaat

Sõna aflaat tähenduses ’patukustutus, indulgentsia’ on kasutanud oma 1603. ja 1604. aastal peetud jutlustes Tallinna Püha vaimu koguduse abiõpetaja Georg Müller. Sõna on pärit keskalamsaksa keelest (aflāt(e); vt DWDS, Ariste 1981: 111).

Tähendused ja näitelaused

Moñikat omat muhdsarnast keckÿ mængku mottelnuth ninck sisse sædnuth, kuÿ sæl omat, se Henge Meß, nÿ monda Peñikohrma sest v̈chest Liñast se töÿse Liña sisse, se Kurratÿ Afflate ninck Toiwutuße prast ioxnuth. (Müller 1604)
'Mõned on muusugust narrust välja mõelnud ja sisse seadnud, nagu näiteks hingemissa, jooksnud kuradi indulgentside ning tõotuse pärast mitu penikoormat ühest linnast teise.'

Esmaesinemus

1603 (käsikirjas)

Sÿn pidda meÿe löhitelt opma, eth se Pañine Pawest keicke tæma Selschoppe kaas erranetuth on, eth tæma ned waÿset rum̃alat Inimeßet on iohatanuth ninck neuthnuth, se Ebbaußu pæle, eth næmat se Pawesti afflate iure piddit ioxma, se pæle lothma, ned errasurnuth Pöhad Inimeßet abbÿ hüidma ... (Müller 1603)
'Siin peame lühidalt õppima, et patune paavst kogu oma seltskonnaga on ära neetud, et ta vaesed rumalad inimesed on juhatanud ning suunanud ebausu poole, et nad paavsti indulgentside juurde jookseksid, nende peale loodaksid, surnud pühasid inimesi appi hüüaksid ...'

Vanades sõnastikes

Stahl 1637

—

Gutslaff 1648

—

Göseken 1660

—

Vestring 1720–1740

—

Thor Helle 1732

—

Hupel 1818

—

Wiedemann 1893

—

Sagedus

10 000 tekstisõna kohta

16. sajandil - 0,00
17. sajandil - 0,03
18. sajandil - 0,00

Vormistik

a.om.
   17. saj afflate

Teemad: alamsaksa laen
Kirjandus
•Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus
•DWDS = Ablass, bereitgestellt durch das Digitale Wörterbuch der deutschen Sprache, vaadatud 09.09.2021.
Sisu viimati muudetud 09/09/2021
Külli Prillop