aflaat
Sõna aflaat tähenduses ’patukustutus, indulgentsia’ on kasutanud oma 1603. ja 1604. aastal peetud jutlustes Tallinna Püha vaimu koguduse abiõpetaja Georg Müller. Sõna on pärit keskalamsaksa keelest (aflāt(e); vt DWDS, Ariste 1981: 111).
Moñikat omat muhdsarnast keckÿ mængku mottelnuth ninck sisse sædnuth, kuÿ sæl omat, se Henge Meß, nÿ monda Peñikohrma sest v̈chest Liñast se töÿse Liña sisse, se Kurratÿ Afflate ninck Toiwutuße prast ioxnuth. (Müller 1604)
‘Mõned on muusugust narrust välja mõelnud ja sisse seadnud, nagu näiteks hingemissa, jooksnud kuradi indulgentside ning tõotuse pärast mitu penikoormat ühest linnast teise.’
Stahl 1637
—
Gutslaff 1648
—
Göseken 1660
—
Vestring 1710–1730
—
Thor Helle 1732
—
Hupel 1818
—
Wiedemann 1893
—
10 000 tekstisõna kohta
16. sajandil – 0,00
17. sajandil – 0,03
18. sajandil – 0,00
a.om.
17. saj afflate
Kirjandus
•Ariste, Paul 1981. Keelekontaktid. Tallinn: Valgus
•DWDS = Ablass, bereitgestellt durch das Digitale Wörterbuch der deutschen Sprache, vaadatud 09.09.2021.
